Jooksin 5,1 kilomeetrit. Mitte just väga hästi. Pigem halvasti. Jalad olid tinaraskused (ilmselt oli vähe vedelikku sees ja polnud midagi enam higistada). Hingamine ei saavutanudki normaalset taset. Sellegi poolest mind tunnustati. Sain oma elu esimese jooksukarika. Natuke on nagu hea meel ka. Tegin ju tööd selle nimel. Samas üldises pildis tundub see lohutusauhinnana. Aga tegelikult ma vajangi lohutust. Annab jõudu juurde.
Lisa eelmistele unistustele. Kuidas ma naiivne küll unustasin. Motikaga tahaks hirmsasti sõita. Ja veel tahaks, et minust jääks peale mu "kadumist" positiivne märk maha. Et ma olen maailma jaoks korda läinud.
Mängisin täna jälle discgolfi. Visete suhe oli minu kasuks. Kahe kuuga oli toimunud areng, aga endale jäi ikka sitamaitse suhu. Miski ei klappinud. Kuskilt sigines väsimus kerre. Käsi vedas alt ja lõpuks loomulikult ka pea. Nüüd siin kodus valutan pead ja analüüsin, kust maalt jumal mu loomisega sassi läks. Arvatavasti algusest, ei andeid, ei töökust. Viimane on aastatega tulnud. Midagi peab ju elus tegema. Rabele ribadeks. Küll siis tuleb ka hingerahu. Ei tule, kui elu karistab neid heasüdamlikke ja ilusaid. Palun karista mind, mõttetut. Võtan kõik kaed ja vähid endale, kui paremad saavad maailma parendada.
Kas nii saab?
No comments:
Post a Comment