Õhk on värske. Noorena oli sügisel armumise lõhn. Karge ja puhas, ilma agadeta. Sügisel on ka uute riiete aroom. Sissekäimata kingade tunne. Jõudsin ringiga jälle armumiseni. Ebamugav, kuid ilus.
Ja need värvid, mis algavad pihlakatega ja lõppevad pruunide vahtralehtedega. Mulle meeldib. See on nagu tõeline algus mitte esimene jaanuar, kus jätkub see, mis eila oli.
Kuiadgi palju tunnet, liiga palju tunnet. Õhinus, olemise talumatu kergus, värskus, nurgelisus, hoolivus, ootusärevus jne. Vist oleks sõnastiku abi vaja, sest rida emotsioone on kirjeldamatud, põimunud on köie erinevad otsad. Siiski sõlm on tekkinud valgele poolele.
No comments:
Post a Comment