Tammsaare on kirjutanud, et truudus on iga suhte alus. Kodus, tööl, isegi pättusi tehes. Või just eriti siis. Mis on truudusetuse karistus? Parimal juhul kaaslaste, reedetute põlgus. Aga kui on oldud ebalojaalne, siis eetilised piirid on ületatud ja põlgus ei tee kahju, ei kaudselt ega otseselt. Seega peaks inimese loomuses olema truuduseihalus. Põhiline olek. Sõpruses tundubki see tavaline, aga töösuhetes ja isamaalisuses tundub lihtsam olla pigem kõrvaltvaataja, mitte võtta kohustusi, mitte vastutada - seega on võimalik igal hetkel mängust välja astuda. Eemaldutakse oma natuurist. Rääkida pidevalt, et sellist Eestit me ei tahtnud.
Jube on teada saada, et minu pärast on pisaraid valatud. Olen põhjustanud valu. Ma aimasin, et selline tegevus, õigemini tegevusetus võib põhjustada kummastust, aga eks teised sarnased vältimised tekitavad kogupildi. Ja ... mul on maailma piinlikum. Olen olnud truudusetu oma perekonna suhtes. Ma pole neid reetnud, kuid olen tegemata ja rääkimata jätnud. Seda aega ei saa kunagi tagasi teha. Mitte kunagi. Need kaks aasat olen lihtsalt mööda lasknud ja pean selle teadmisega elama. Milline värdjas ma ikka välja kukkusin.
OK, ma ei hakka emoks. Otsin väljapääsu, et eelkõige endaga rahu leida.
No comments:
Post a Comment