Otsustasin kirja panna kõik, mis senistesse lugudesse pole sobinud. Täna ei aja tervikut taga, vaid tahan ennast tühjaks laadida ja mõtted arvutisse raiuda.
Avastasin, et inimesed on maru vahvad. Teevad ränka tööd, ajavad suuri asju, rebestavad naba paigast, aga nad ei räägi sellest. Pigem keeratakse naljaks oma lugu, et kaaslased pisarates ja kõhukrampides väänlevad, lihtsustatakse oma tööülesandeid ja imetletakse teiste kõnelejate saavutusi. Täpselt nii on. Tehakse musta huumorit pühade ja ka valusate teemade üle. Keegi ei pahanda, sest rääkijate suur süda on kõigi südant puudutanud. Aga tume nali aitab elupasas pinnale jääda just headel inimestel. Iisi gõuing - see on see, mida hindan vabal ajal. Eila sain seda nautida.
Siis üks lausekatkend, mis kargas silma filmist. Ei tea millisest, sest viimasel ajal pole ühtegi algusest lõpuni vaadanud. Mustanahaline mees lausus: "Mõnikord kui Jumal sulgeb ukse, siis kurat avab akna." See jäi pähe mao kombel sisisema. Ei suuda talle elulist näidet külge pookita, aga panen ajusahtlisse oma aega ootama.
Üks teine mustanahaline mees mainis ühes teises filmis, mida ma ei vaadanud, et kui Sul pole mille nimel surra, siis on elu mõttetu. See tsitaat ei pea tolmurullide keskel vedelema. See peab kellana peas tiksuma ja andma märku, et elu on tegelikult kingitus, mida tuleb ratsionaalselt kasutada. Isegi kui me õiglaselt elame, sekkub ebaõiglus liiga tihti meie tegemistesse. Selles kohas tulebki teada, kuidas sellega toime tulla. Kas maksab sirge seljaga edasi käia. Kas maksab ennast ohvrdada? ja ikkagi kes on seda väärt? Mina tean.
Koolitusel kuuldud mõttetera: "Õiglane on see ühiskond, mille ma valiksime ka siis, kui me ei teaks enda positsiooni selles." Teen siit oma idee. Hea seltskond on see, kus mul on mugav olla isegi siis kui seal viibivad inimesed mind ei armasta.
Mõtted, mis kuskile ei mahu.
No comments:
Post a Comment