Mis on õnn? Täna leidsin vastuse. Õnn on siis, kui söögiks on maitsvad kohupiimaroad, joogiks surinatekitajad. Taustaks käib pidev huumor ja minul endal ei ole kõige sellega mitte kõige vähematki pistmist. Võib-olla nii palju, et lahmin jõuete kohaselt vadakut ja joon üle normi vedelikku. Naljal lasen ennast kaasas kanda võõrasse maailma, mis ei puutu igapäevaga kokku, vähemalt minu omaga mitte. Miks sellist elu olemas ei ole? Väga lihtsal põhjusel. Selleks, et naudingu tarbida, on vahendit vaja. Viimast saab ainult tööl käies. Samas ega töö ei välista õnne. Huumorit kindlasti mitte.
Kivirähulik vastus õnnele. Kas õnn on siis, kui töö ja hobi on samad või siis kui üldse tööl ei peaks käima. Samas ka eituses jääb sisse sõna töö. Äkki saab ennast õnnelikuks töötada? Nüüd vist sõnusin ära. On sellist värki olemas? Viimasel ajal usun, et jah.
On üks mees, kes ei seedinud rohelisi sööke (jah neid, mida me tänapäeval tervislikuks peame). Seletas valjuhäälselt, et silo on lehmadele, kellel on selle töötlemiseks rohkem magusid. Jättis alati kolmandiku ehk salati taldriku servale kuivama. Hea õnne korral mahtus see mu suurde kõhtu rasvase suupiste kõrvale. Mina kui omnivoor ja kõike suurtes kogustes. Asja juurde. Nüüd on see mees tevise tõttu sunnitud rohkem rohelist sisse ajama, kui Hitler oma taimetoidulisuse juures kunagi suutis. Ei miskit juttu silost enam. Sõnus ära????
Mäletan oma lapsepõlve kõige suuremat hirmu. Selle tõttu ärkasin öösel kangestuses, ei jaksanud hirmuhigigi põselt eemaldada. Ja nüüd on see teoks saanud, ainult vanusega on käsi tugevamaks läinud ja higi on pühitud enne rahva sekka minekut. Sõnusin ära????
Enam ei ütle midagi.
No comments:
Post a Comment