Ma ei ole emo. Ma ei haletse ennast. Järgnevat kirjutan kindlameelsuses ja naeratus näol. Samas on tegemist faktiga. Inimesed eriti ei armasta mind, mitte ainult see. Ma pigem isegi ei meeldi kaaskodanikele ja kui ma tunneks mõnda, siis ilmselt ei sobiks ma ka mittekodanikele. Millest see tuleb? Mulle endale meeldivad väga paljud tegelased erineval moel. Aga selles valdkonnas vist ei kehti see vorst vorsti vastu.
Eila oli vahva õhtupoolik piltide, nalja ja naeruga. Taustaks käis jalgpall, kus löödi neli väravat, mis ma kõik maha magasin. Aga iseenesest väga vaheldustpakkuv päev väga heas seltskonnas. Oh kaunis hetk, oh viibi veel!
Samas kui töisesse seltskonda tagasi maandusin, siis ei sulandunud enam teemadesse. Minu konkreetsem mõistus ei haakunud üldsuundadega ja siis kinnistus mu arvamus sellest, millega täna oma kirjutamist alustasin. Nüüd peaksin süvaanalüüsi tegema ja põhjuste maailma sukelduma. Sealt saab järeldusi teha ja kui mulle oluline oleks, et inimesed minusugusega lepivad, siis ka selliseid samme astuma. Ehk vormida ennast meeldivaks.
Aga äkki ma olen liiga tugevalt märku andnud, et ma ei taha kellegi jaoks number üks olla ja siis inimesed austavad mu arvamust ja tagumised lihtsalt unustatakse. Aga miks mul tunne, et kui seltskonda satun, siis rikun harmoonia? Isegi omas kodus ja oma kunagistes kodudes. Igal pool olen unustatud ja üleliigne. Nüüd vist tuli emo jutt.
Tegelikult oli eila hea ... Sugulased ja sõbrad.
No comments:
Post a Comment