Inimesed jäävad autoroolis magama ja ärkavad heal juhul põllul ja halvemal juhul ... Aga täna suigatasin mina rattal istudes. Jaja, jalgrattaga töölt koju tulles äkki virgusin selle peale, et siledast asfaldist oli saanud murune maastik. Mul muidu ongi peaaegu maastiku masin (kunagi oli, eks aastad ole oma töö teinud ja neid aastaid on kaherattaline näinud rohkem kui mõni mu uus kolmapäevane tuttav). Aga sündmuse juurde tagasi tulles ei saa ma siiani aru, et keset füüsilist tegevut on võimalik ennast nii välja lülitada.
Peale vuramist kraavipervel ei julgenud ma isegi enam silma pilgutada. Mõtted keerlesid selle ümber, et eila sai varakult voodisse mindud, üleeile veel sobilikumal ajal.
Kas uni ei saa kunagi täis? Vana võlg nii suur, et organism näpistab igal võimalikul momendil oma osa? Minu pearinglused ja unitõbi on omavahel seotud?
Ootan natuke kolmapäeva.
No comments:
Post a Comment