Uued elamused. Võib-olla on hetkel liiga vara panna kirja oma päevaseid kogemusi. Pea veits tuikab ja ei saa ka enam vedeliku tasakaalu organismis paika. Selle tulemusel võib kirja pandu osutuda subjektiivseks. Seda oleks ta ka siis, kui mul oleks üle mõistuse hea olla.
Võtan ühe hea lähmaka vett ja asun siis oma emotsioone korrastama. Hommikul kümnest jõudsime eestimaisele põhusele põllule. Ajasime masina elavasse järjekorda ja asusime ootama, millal antakse mulle võimalus õhku tõusta paraplaaniga. Olin nii keskendunud hirmule, et mul õnnestub kindlasti midagi lennu ajal valesti teha, lausa vigastada instruktorit, et ei pannud tähele, mida ülejäänud potentsiaalsed linnud tegid. Nad nimelt registreerisid ennast järjekorda. Hetkel kui me sellele asjalikule mõttele tulime, olid juba kella 12 saabujad ka ennast enne mind paika saanud. Seega õnnestus mul äärmiselt elementaarne element juba valesti teha. Ei, pigem tegemata jätta. Kuidas see ütlus oli, et meid ajavad endast välja asjad, mis me tegemata jätame, mitte need, mida me valesti teeme. Tegelikult ma isegi ei tea, kes seda ütles või kas üldse selline lause on olemas. Vedelikupuudus ikka annab tunda.
Ehk ma sain lennumasina ja konstruktori lähedusse alles kell kolm päeval. Selleks ajaks olin lageda taeva all, laus päikese käes, pikkade riietega ennast mõnudega hautanud. Ma arvan, et mu pea polnud mitte ainult soe, vaid ka imiklikult pehme. Äkki on siiani?
Lend? Usaldades kaaslendaja sõnu, tõusime 400 meetri kõrgusele ja tiirutasime metsatuka ja põldude kohal. Professionaalse lenduri meelest olin ma liiga vaikne ja ta tõlgendas seda hirmuna. Küsis, et kas soovin alla laskuda. Nii palju minus veel jõudu oli, et vastata eitavalt. Olin ju esiteks seda lendu oodanud kuus kuud ja veel kuus tundi peale. Teiseks tahtsin ikkagi ju miski adrenaliinilaksu moodi keemilise ühendi kätte saada. Aga päike oli vist kogu kehakeemia nii sassi ajanud, et olin suht tuim ja tundetu. Tüüpiline mina. Kaks korda käis kergemat sorti nõks kehast läbi, aga see juhtub ka päris lennukiga sõites. Jaja, kõrvad läksid ka väheke lukku.
Veel mäletan, et ebamugav (närviline) oli see hetk, kui auto trossiga meid üles vedas. Kõis või oli see siks, mis tegi kummaliselt nagisevaid häälitsusi. Tundusin endale, et kaalun tonne ja see masin ei jaksa mind liigutada.
Peale maandumist tundsin, et kõht on hirmus tühi. Seega ei jäänud nautlema ja tunnet sõnadesse ei püüdnudki sündmuskohal panna.
Nüüd ütleksin ülehinnatud??? Ei, lasen veel settida. Joon.
No comments:
Post a Comment