Sisalik

Kihnus käidud. Virvet ei näinud. Kõik.

Tõstamaal käidud. Tõstamaa välimus osutus üllatavalt välismaiseks. Mõis ja hobusetallid - imepärased. Ja tavaliselt see sõna ei kuulu mu keelepruuki. Tõenäoliselt nüüd möödub ka kuid kui mitte aastaid, millal uuesti selle väljendi oma suhu võtan.

Barcelonas käidud. Esialgu koonduvad märksõnad - arhitektuur, meri, väga palju inimesi. Kõik need hoiatused haisu ja liigse palavuse eest olid liialdatud. Tegelikult ei haisenud linn sugugi rohkem kui Pärnu ja palavusesüsti saime juba kodumaal kätte. Pigem oligi kõige külmem koht, kuhu kunagi on õnnestunud reisida.

Mõttekilde on piisavalt, aga pole kindel, et tahan need kõik järjest kirja panna, ju õige mulje õiges kohas lihtsalt pääseb lingu tagant lahti. Viskan metafoore täis Gaudi sisalike ja Picasso mittegeomeetrilisi maale.

Muidugi ka suured kõrgused ja tornid sai vallutatud. Igal reisil ju tarvis näha ka linna ülevalt alla. See miski kummastav tunne. Samas nii ülevalt pole ma kunagi midagi näinud kui Tibitabo kirikutornist horisontpilt. Tekkis korraga ka mõte, et sellises vanas eas siis avaldus mu kõrgusekartus. Aga tõenäoliselt oli tegemist millegi muuga. Ma loodan. Kasutan veel põnevat sõna - vaade oli hingemattev. Ausõna, mu hing jäi kinni ja nagu ma juba mainisin, ma ei karda kõrgel olla.

Jalkastatale jõudes tuli pisarapoiss (või oli ta nüüd tüdruk) silma. Minule, kelle kõige suurem tunne on kohusetunne. Õnneks hakkab see taanduma ja annab teistele ka võimaluse.

Eks seda kõike on ja tuleb veel. Suvi lõppes väga sõbralikult, positiivselt ja ... Ma mõtlen siia ka mõne kummastava sõna.