Jälle suutis Kurt Vonnegut mulle rahuldust pakkuda. Tema fantaasia ja mõtete kasutus klapivad minu näljase natuuriga. Liiga elavalt suudan tema loodud pilti kokku lappida. Tema raamatud ei ole ka kordused eelmistest teostest. On küll sarnaseid teemakatkeid ja paralleele. Seekord on vaatluse all „Kullisilm“. Kui uskuda üldist kriitikat, siis autor sukeldub kuriteo, karistuse ja lunastuse vetesse.
Maailm läbi sümbolite. „Kui mina sihtisin mitte millegi pihta, siis mitte midagi ma ka tabasin. Kuul oli sümbol, ja ükski sümbol ei ole kunagi kellelegi kurja teinud.“ Mõttekäik pärast raseda naise juhuslikku surmamist. „Irooniat jagunuks kahtlemata kas või lahingulaeva uputamiseks.“ Lause on rebitud Hitleri kontekstist, aga sobib ka peategelase elu kirjeldamiseks.
„See võib olla halb, et nii paljud inimesed püüavad oma elust head lugu teha. Lugu on ju lõppude lõpuks sama kunstlik kui joomakohtade rodeosimulaatorid.“ Oleneb vaatenurgast ja eesmärgist? Selle mehe biograafia oli ikka elavam kui härjavõitlus. Assotsatsioon tuli vast sellest, et teoses oli mainitud mehelikku Hemingwayd, seda küll enesetapuga seoses, aga üks asi viib teiseni. Minul aga Hemingwey pole vanamees ja meri, vaid ikka sõda ja härjavõitlus.
„Ma arvan, et seepärast nii paljud Ameerika naised tänapäeval nurisevadki: nad avastavad, et nende elu lugu on lühike ja epiloog liiga pikk.“ Kas sama häda minulgi? Avastan, et nüüdsest on mu kulgemine üksnes väljajuhatus elust, sest kõik oluline on juba juhtunud. Adrenaliinivajadus tuleneb sellest, et tahan tunda, et kõigele vaatamata ikka elan?
Oi, Kurt miks paned Sa mind elu üle mõtelema. Miks arvan, et iga sündmus on minu elu sümbol? Egoist!!!!
Lõpetuseks – „Te pole just sotsiaalne inimene. Miks teil üldse nelja uksega auto on?“
No comments:
Post a Comment