Viimati külastasin Taevaskoda oma varases lapsepõlves. Vist oli nii. Nüüd siis jälle. Igatahes tulid kaunid kohad meelde küll. Muidugi trantspordivahend oli seekord veidi erilisem. Laenutasime Mammastest tõukerattad. Ees oli suur maastikurehv ja taga väike kokuka rattakene. Mäest allas sõiduks parim riist. Mäkke tõusmiseks olin oma kahale jalale kindlam. Ja tagasisõitu raskendas vihmast pehme kruusane maastik.
Taevaskoda pakkus meile tasuta etenduse. Loodus pani oma elektri ja saundsüsteemi tööle just siis, kui Suures Taevaskojas nautisime rahulikku liivast vaadet. Äike sähvis peade kohal ja müristamine kajas seintel vastu. Tegemist ikke peris sürraundsaundiga. Männid pole loodud vihmavarjudeks, eriti kui valget seina taevast alla sajab. Saaks kasutada väljendit, et olime märjad kui kassipojad, kuid ausalt pole ma märga väikest kiisut oma elus näinud. Aga olukord oli ikka nii vesine, et mul oli isegi kõrvas uputus. Püksid vajusid suure raskuse tulemusel pidevalt alla. Ja sellises olukorras tuli veel 5 kilomeetrit ööbimiskohani tõugata. Õnneks sai sooja sisse. Liikumist aitas intensiivistada adrenaliinilaks, mida emake loodus ise tasuta pakkus. Tavaliselt käin ja maksan selle eest, et keha hakkaks kummaliselt reageerima.
Lõuna kandis oli veel põnevaid kohti, näiteks Otepää. Nüüd jõudsin vist oma puhkuse kulminatsioonini, aga samas pole vaba aeg veel läbi. Talve pealinnas turnisin seiklusrajal, mis pani vere keema ja keha füüsilisest ennast pingutama. Ega ta väga raske rada polnud, aga suur kuumus andis oma osa. Selle raja suureks plussiks pikad laskumised. Võimsam tunne igatahes kui paraplaanil. Samas kontrollitavam kui äike ja müristamine looduskaunis kohas.
Iga lausega jõuan lähemale tõelisele tundele. Sellele, mida tunnen veel tänagai ja arvatavasti ka nädala pärast. Oma Tehvandil viibimisele panin punkti katapulteerumisega. Pandi kaalule, siis seoti kummidega kummide külge kinni ja ... laksti taeva poole. Vasakust käest käis selline raksatus läbi, et kui oleks olnud aega mõelda, siis kindlasti oleks käe kaotamisele panustanud. Järgmised 10 sekundit ootasin lihtsalt millal see piin ükskord läbi saab. Pole tegelikult siiani saanud. Varsti hakkan jälle rohtudesse oma jäset mõkerdama. Ühes olen kindel, et kui mu edaspidine elu sõltuks katapulteerumisest, siis eelistaksin vaikset piinavaest surma.
Ühesõnaga külastasin esimest korda elus ka Tartu kiirabi. Seal muidugi arstitädi mudis mu haiget kohta suure mõnuga. Silme ees võttis ikke virvendama.
Huvitav, kas neid tundeid saab veel ületada?
No comments:
Post a Comment