Äsja surnud kirjanikud ja elavad auhinnavõitjad (ka mitte kirjutavad inimesed) on alati mu tähelepanu pälvinud. Isegi ajal, kui närvis on nii krussis, et peale vaadates ei saa aru, millega tegemist ja aega kulub igapäevasteks asjadeks sellistes kogustes, et tekib tunne, et uni hakkab hobide kategooriasse kalduma. Hobidega tegeletakse ju siis, kui esmavajadustega kõik ok. Sai nüüd olukorda piisava tõsidusega kirjeldatud. Unustasin veel mainida, et mu igapäevane töövahend otsustas ka musta pilti ja kuuma auru demonstreerida.
Võtsin siis nobelisti kõige õhema eesti keeles avaldatud teose. Sellega saigi tööpauside ajal hakkama. Mulje on hea, lausa suurepärane. Ehk läksin raamatukokku ja võtsin ka kaks jämedamat raamatut öökapile ootama. Loodan, et mitte tolmu koguma.
Mario Vargas Llosa "Kutsikad" LR 1975 koosneb kahest loost. Esimene on "Pühapäev" ja teine järelikult "Kutsikad". Tegelikult nädalapäeva kandev jutustus oligi meeleolu loomine pikema ja pinevama loo jaoks. Aitas sisse elada küll. Lõi juba meeleolu ja kujutluspildid, sest tegevus toimus samas keskonnas ja ujumine ning meremöll mõlemas tegelasteks.
"Kutsikatest" olen lausa vaimustuses. Loo kerimine ja meie ja nemad vaheldumine aitas tunnetada samastumist ja eemaldumist. Narratiiv oli usutavalt eluline. Võhikuna ei julge öelda, et psühholoogiline, sest mis mina sellest tean. Avastasin täna, et olen professionaalselt ebaküps ja inimanalüüsilt lasteaia tasemel. Ta naeratas, järelikult on hea tuju.
Meeldis noorte poiste kujunemislugu, dialoogide omapära (kõik mõttekatked said oma võrdse tähelepanu). Koer, kes röövis poisilt tema tulevase rahuliku elu sai ka kirjanikult vapra nime - Juudas. "Pühapäevas" oli jutus võimalik kolm (või neli või viis) lõppu ja autor valis minu jaoks kõige ebatõenäolisema, siis "Kutsikates" oli valitud kõige loogilisem. Enesehävitaja hävitabki enda. Ja lõppkokkuvõttes oleme siin maailmas ikkagi kõik üksi. On ju, Tillu?
Nii üksi ...
No comments:
Post a Comment