Täna häirib mind kolm momenti. Esiteks see, et unistused ei täitu. Saatus ei pidavat nendega midagi muud tegema kui tagumikku pühkima. Teiseks see, et rahvas toodab rumalaid poliitikuid ja kolmandaks, mis ajast ei tohi jõusaalis vaadata Eesti osavama kettaheitja intervjuud ETVst?
Kirjutan siis kõige olulisemaks. Kui külalised saabuvad, siis ikka koristatakse tuba ja pakutakse head paremat, et inimene ennast oodatuna tunneks. Aga kas visiidi puhul lage värvima hakkaks ja torusid seest poolt puhastama tormaks? Vaevalt. Kui oodata on tähtsat meest, siis tuleb ju hullu Potjomkini tegema hakata. Otsida maa alt ja maa pealt hõbenõud välja, laenata naabrilt kullast vaas ja lasta sugulastel tuua sinna haruldaseim roos Eestis, mille kasvatamisele nad on pühendanud mitte ainult oma elu, vaid ka oma tulevaste laste omad. Hiljem lasta välja nuhkida, mida siis ikka arvati minust ja mu kodust. Kas hetkel juba prügimäele lennanud lill täitis oma funktsiooni ja näitas mind paremast valgusest.
Poliitiku petmine on ka ok. Eriti näidata ennast rikkana ja ilusana. Temast ju sõltub valdkonna rahastus. Ülla-ülla - mees läheb tööle ja hakkab hoopis oma palgatõusust rääkima, sest tema ei saa endale lubada väärismaterjalist vaase ja unikaalseid õielisi. Lihtinimene saab. Loomulikult ei leia ta eelarves kohta, et susata sinna, kus juba on. See ütlus, et kus on, sinna tuleb juurde, käib pigem pahanduste, mitte raha kohta. Seega laenamine, värvimine ja vuntisimine jättis küll hea mulje, kuid külastatava jaoks ei täitnud funktsiooni. Sama inimene veel telekas pajatab, et eestlased ei ela sugugi halvasti ja keskmise palga eest saab endale luksusi lubada. Elagu rahvas.
Miks on nii oluline endast ülimuslikku muljet jätta?
Aga põkk naine jõusaalis vajutas televiisori paueri nuppu ja kruttis ka raadiojaamu. Üks naisterahvas hakkas muretsema, et keerab tuled ka kustu. Tituleerisime telekapõlguri närvihaigeks. Tema mulje pärast ei muretsenud.
Üllatav elu
No comments:
Post a Comment