Meeletu nädal on olnud. Emotsioonidest tulvil päevad. Ja siiski jookseb refräänina läbi mõte, et ma seletan pidevalt. Kusjuures proovin ennast kasvatada. Ja kui soonele satun, siis ikka räägin ja räägin. Õnneks ja kahjuks mu elukutse soodustab kõike seda.
Mis siis jäi meelede - saatuse keerdkäigud, lollid arstid ja sugulase välja öeldud viie korra seadus, et korda midagi viis korda ja see muutub koomiliseks. Samas: lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid. Isegi muie ei tulnud suule. Ja tegelikult ei ole mina kannataja. Neid võib olla pesakond, aga mulle pole vaja kaasa tunda. Peaksin olema terveim lüli, mis ei garanteeri loomulikult tugevust.
Kui enne paistis kogu maailma päike mu peale, siis nüüd tundub, et põrgutuli ei viitsi üldse valgust heita. Ja ma ei kurda ja ma ei hala, vastan avameeleslt pisaraid ei vala. Tegelikult ma nii madalale ei lange, et minu tegevusi saaks ka kaudselt seostada Keskerakonnaga. Pigem : "I will do my crying in the rain" Ja just seda ma tegemas käisingi. Vihm on hea.
Vihm on parim
No comments:
Post a Comment