Mul on küülik.
Ma räägin temaga, aga ei oota kunagi vastust ega reaktsiooni. Tema arvamus ei maksaks midagi, isegi kui tal oleks see ja ta suudaks ennast mõistetavaks teha. Temast kõneledes kasutan ainsuse kolmandat pööret, kuigi ta on minuga samas ruumis ja samas helikauguses tollega, kellele info on suunatud. Kasin teda, puhastan ja kammin. Kõik saast, mis ta ruumi jätab, koristan. Käin päevas mitmed korrad ta aseme juures ja vaatan, kuidas ta elutseb ja kas üldse. Rääkimata söötmisest - hommikul ja õhtul. Kui suvel hakkab päike soojendama tuba, siis on mulle mugavam ta maale kolida, kus õhk liigub. Võin ju öelda, et see kõik mu lemmiku heaks, aga ka minu elu lihtsustamiseks. Tavaline lugu. Isegi siis, kui jännu on nii nunnu kui pildil.
Nüüd kujutage ette, et see jutt pole küülikust vaid inimesest. Läheme veel kaugemale. Maalige silme ette pilt, et jutt on inimesest, kellele te oleksite kunagi andnud oma neeru, ei pigem kaks ja natuke soolikaid ka peale. Mees, kelle moodi te täpselt oleksite tahtnud olla hoolimata sellest, et olete naissoost. Ja siis ikka see küüliku jutt.
Tunnen ennast sitatükina.
No comments:
Post a Comment