Algab aasta kokkuvõtte aeg.
Enne grande finaale juurde minemist, tahaksin mainida, et ajasin eila esimest korda aparaadiga juukseid. Ja mitte endal. Polnud keeruline, aga nagu ikka minule omane pabistan ja ajan täiuslikkust taga. Aga õnneks juuksed kasvavad ja tulemus polnud hull. Ega ma täpselt ei tea, milline see viis pluss resultaat oleks üldse pidanud olemagi.
Aga mis ma ikka mõtlen. Oli väga hull aasta. Ei saanud selgemaks midagi. Kaasa on võtta järgmisesse ainult tunded, mida arvasin, et ma pole võimelinegi tundma. Peale suure emotsiooni on ka rida pisikesi, kus alatooniks pettumus. Ma vist olen kunagi kuskil öelnud (ja siis veel ennast tsiteerinud), et ma vihkan inimestes pettumist. See teeb minus ebamugava tunde. Olen see aasta ka seda kogenud ja eriti siis, kui detsember oli oma sündmuste kulminatsioonis. Vedasin ka ennast alt. Kuidas? Reetsin ennast sellega, et lasin liiga paljudele inimestele paista, et olen õnnetu ja haavatav. Sedasi mind küll ei kasvatatud.
Oma loomult olen melanhoolik, seda on tõestatud kümnel erineval moel. Seetõttu ajan tihti emojuttu. Aga tegelikult oli selles aastas ka värvikaid seiku. Barcelona ... sõbrad nagu kaljud ... inimesed tundsid röömu ja elasid kaasa mu pseudosaavutustele. Avastasin uue spordiala. Lugesin rohkem raamatuid kui eelmine aasta. (Samas teatris käisin vähem). Avastasin jõusaali mõnud. Jaja Metallica ... Käisin kolm korda doonoriks (viimati eila).
Homsest hakkan vundamenti laduma sujuvamale uuele aastale. Olen poliitiliselt korrektsem ja ei keeldu heast seltskonnast ja toredatest koosviibimistest. Surun oma ego rohkem alla ja tunded ka.
Et 2011 oleks pluss poole peal. Kuigi 2010 on nii tugevas miinuses, et seda ületada on vast keeruline.
No comments:
Post a Comment