Hommikul autoga sõites, pisarad voolamas, sain esimest korda tunnetuslikult aru, mida tähendab väljend, et vanasti oli rohi rohelisem. Enne kasutasin seda sõnakõlksuna virisemise vastu. Aga päriselt. Meenusid igasugused jutud toredatest toimunud sündmustest, mis ei saa enam kunagi korduda, missest et tegemist oli traditsiooni ja rutiiniga. Kuigi tahaks. Või tahaks tänapäeva sündmusi vanas võtmes.
The grass was greener
The light was brighter
With friends surrounded
The nights of wonder
Autos mõtlesin, et kui ma uue ratta ostsin, siis läbis selline õhin ja tuhin mu hinge. Oleksin tahtnud sõita kohe maailma servale. Aga enne näitaks seda kellelegi, kes mu entusiasmi oleks maha võtnud. Rahulikult vaadanud, võtnud mõne riistapuu ja kõpitsenud kuskilt natuke. Niristanud õli ketile, hiljem oleks see muidugi mu püksisäärele maandunud. Ja sõit kaugustesse oleksi saanud võitu ratsionaalse mõtlemis poolt. Oleks tõenäoliselt saanud veel ausa nendingu, et ratas nagu ratas ikka. Nüüd on ikka kihu, suur kihu, sest nii mõnigi on kiitnud mu uue iluduse välimust. Mu helesinist unistust :)
Sain sünnipäevakutse. Sellel teemal tahaks iroonilisi nalju visata. Peas menüüsid välja mõelda ja neid jagada, et siis itsitada. Üksteist üle trumbata mälestustega eelmistest taolistest pidustustest. Muidugi klassikaks kujunenud ploomikooki koos kividega meenutada. Seda enam kunagi ei juhtu. Neid tundeid ei saa. Oligi rohi rohelisem. Mis muidugi ei tähenda, et see mu lemmikvärv oleks.
Muide laupäevale lisandus neljas kutse. See ei ole võimalik.
Tühjaks ei saa nutta 45 minutiga.
No comments:
Post a Comment