Otsustamine

Elu on otsustamise kunst. Teed valiku ja siis loodad, et mingist seisukohast oli see õige. Ja tegelikult enamikel juhtudel ei saagi teada, mis oleks juhtunud ja kui kaugele edasi jõudnud, kui oleks teise või kolmanda tee valinud. Näiteks kui oleksin õppinud kokaks, kas siis mängiksin discgolfi?
Nojah, tegelikult ma räägin ju hoopis millestki muust. Ja häbiga pean tunnistama, et hetkel tegin õige valiku. Valesti tegin kolm kuud tagasi, kui otsustasin siis sama moodi. Aga siis oli olukord teine. Isegi mina olin teine inimene, kui tsiteerida Eesti filmiklassikat.

Vahepeal olen käinud Eesti idapoolses otsas. Esimest korda elus käisin kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel ja kohtusin kirjanikuga, kelle raamatust olen siin ka pajatanud. Kaks korda discgolfis võistelnud ja jälle uute inimestega tutvunud. Ja kui peaksin valima, mis kõigest sellest mind enim on mõjutanud, siis loomulikult inimlik kaotus. Side teiste inimestega hakkab järjest vähenema. Ehk tegelikult jääb järjest vähem inimesi, kellest tingimusteta hoolin. Aga mis on parim ravim? Rääkida mõnest raamatust. See suunab mu mõtted alati mujale. Kuna elu on otsustamise kunst, siis otsustasin rääkida Haruki Murakami "Elevant haihtub".

Kolmekümnendates inimesed tegelevad oma elu elamisega, hirmudega, igapäevaprobleemidega. Mehed joovad ölle. Veel on müstilisi olendeid .... TV inimesed, härjapõlvlane, koll, kes tuli puu alt. Lihtne reaalsus seotud aju kujutlusega. Tavaline töötu mees otsib kassi ja loomaaiast haihtub terve elevant koos talitajaga. Unetu naine loeb raamatuid nagu ei kunagi varem ja härjapõlvlane aitab võita kaunitari südant. Tegelikult elevanditootmise jutt meeldis vist mulle enim, sest mind paelus konkreetselt selle suure looma tegemise kirjeldamine. Inimesed ühes osakonnas teevad kõrvasid ja teises jalgu. Ja samas kuskil viimases novellikeses kaob elevant. Jutud pole otseselt seotud, aga tegelikult on väga. "Pärastlõunane viimane muru" jättis seest eriti kõheda tunde. Lootusetus vist. Poiss jätab muruniitmise (mida ta oskab väga hästi) maha, sest tal pole rahaga enam midagi peale hakata???? Tüdruk oli ta maha jätnud. Ja samas polnud selles ka süüdi ei armastus ega raha. Appi, kui eluline ja samas ka üleeluline.



"Lõpuks otsustasin sulle hoopis vastamata jätta. Parem üldse mitte vastata kui puudulikult, kas sa ei leia? Ebatäiuslik vastus on niisama mõttetu kui vigane sõiduplaan. Kõigile oleks parem, kui seda üldse polekski."

Hetkel on see mu lemmikraamat. :)