19 January, 2014

Hall


Härra Igor ennustas mulle, et jaanuaris saan uue tööpakkumise. Kaks nädalat on veel aega, seni tegelen usinalt ikka praeguste tööülesannetega. Uus periood ongi parem, avastasin üllatusega (väldin sõna pettumusega), et mulle pole antud enam ühtegi lisaülesannet. Mitte ühtegi. Järelikult olen tõestanud, et olen loll ja saamatu ning parem on, kui ta võrdlemisi vähestes kotades vussimas käib. Ega ta selle vussimise eest muidugi boonuseid ka ei tahtnud, aga elu õnne huvides ... (selline mõttekäik siis). Aga tõepoolest ikka ei mahu pähe, saadeti suurele pikale koolitusele ja siis ... Ah, ongi rohkem aega sportimiseks, lugemiseks ja meeldivate asjadega tegelemiseks (nu tegelikult mulle meeldib mu põhitöö ka). Ega ma eriti enam ei muretse. Lihtsalt lugesin kogemede ühte dokumenti ja seal oli nii nunnusti asi kirjas :)
Kui oma kirjaread üle lugesin, siis tundus kuidagi pessimistlik virin, kuid tegelikult tunnen ennast kergemini kui mitmete aegade eest. Palju kergemini, kergemana.

Lugemisest rääkides. Ma küll ei tea, kes mulle selle aja kinni maksab, aga Robert Kurvitza "Püha ja õudne lõhn" teosel oleks võinud vähemalt mingisugunegi lõpp olla. Sõnadega eputamisega harjusin mingiks hetkeks, aga loo arengut oleks ka oodanud. Nagu selline hämu seest olev elu. Kes selle raamatu sihtgrupp küll on? Ikka kummitab veel miski lause, kus pipetiga piima kuskile topiti ... (metafoor).
"Luhtumine. Luhtumine kujundab maailma. Ajalugu on luhtumise lugu, progress on luhtumise järgnevus. Areng! ütleb futurist. Kaotus, nendib mässaja. Pohmell! hüüab moralist tagumisest reast."
Kummitav minevik, kus kõik oli veel võimalik. "Mnemoturistid".

Selle sama "pulliga" seoses tuleb mul meelde raamat meenutustest, mis mulle meeldis: Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm". Majad, mis olid täis ajalugu. Enda lugu seotud vanema looga: "Leskede mängumaal olen ka mina mänginud." Samastada sai ennast. Oli universaalne lugu lapsepõlvest, aga vaatenurk oli huvitav võetud. Egotsentriliselt võrdlesin enda lapsepõlvega.

"... mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see."

Võib-olla saan minna tagasihoidlikule vastuvõtule :)

1 comment:

  1. pipetiga piima perse panemine ei ole "metafoor", vaid miro otsekõneline pilguheit sellesse, mis põnevaid asju ta veel oma eluga ette oleks saanud võtta.

    ReplyDelete