Lubadus

Uus aasta on saabunud. Mis tal muud üle jääb. Mul ei jää ka muud üle, kui lasta sellel sündida. Aeg teha kokkuvõtteid ja uusi kokkuleppeid endaga. Ühte pean küll ütlema, lubasin, et sellel aastal olen julgem igasuguseid otsuseid vastu võtma. Seoses sellega ka välja mõtlema, missugust viisaastakut endale soovin ja arvutama välja, kas terve mõistuse võit tuleb minu jaoks piisavalt kiiresti. Ajalugu ju on näidanud, et tegelikult ei saa väga kaua aega loodusseaduste vastu ja inimese vabatahet arvestamata edasi liikuda. Areng on asjadele sisse kirjutatud. Ma võin arvutile juurde monteerida viiskümmend hammasratast ega ta sellest paremini tööle ei hakka. Hoopis mujale peab oma tegevuse teraviku suunama. See kehtib ka inimsuhetes ja organisatsioonipsühholoogias. Parandada saab ühte auku korraga. (Muide, just eile parandasin pükse, mis olid nagu lahingust tulnud.)

Tõenäoliselt olin viimane inimene maamunal, kes luges läbi Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa". Lugemiselamust sellest ei saanud. Võib olla oleks originaalilugemine mõttekam olnud, mine neid tõlkijaid tea. Investeerijat ka minust tõenäoliselt ei saa, rahanduslikku haridust pole (rahanduslikku intelligentsust ammugi mitte). Kas tunnen sellest puudust? Ühesõnaga raamatus kasutati võtet, kus ühte mõtet tuleb korrata mitte viiel erineval moel, vaid vastupidi, sada korda sama moodi. Kuskil teises raamatus kunagi oli kirjas, et 21 korda on optimaalne korduste arv, mis ei väsita kuulajat ega kõnelejat ... ja mis kõige tähtsam, kasum on ka sees. Mind selle teose kordusid tiba tüütasid.
Raamatust sain kinnitust, et ükskõik, millega ka ei tegeleks, on taksitused, mida ületada, igal pool sarnased. Hiljuti loetud harjumuse raamatuga sai palju paralleele tõmmata. Oli kohe üks konkreetne näide, mis kargas silma (igaüks leiab ju seda, mida otsib ... käid nina maas, leiad koerahunniku, käid nina püsti, märkad pilvelosse): " ... elu on nagu jõusaalis käimie. Kõige raskem on otsus kohale minna. Kui te sellest üle saate, siis on edasine kerge. Neid päevi on olnud palju, mil olen peljanud trenni minna, ent kui ma juba kohal olen ja ennast liigutan, siis tunnen mõnu."

Raamatus kirjeldati taksitusi:
1. hirm
2. küünilisus
3. laiskus
4. halvad harjumused
5. ülbus

Ja öelge mulle, millise tegevuse puhul nad ei oleks segavaks teguriks. Hirm on mulle väga omane (kardan kaotada, kardan võita, kardan ...), küünilisus ka (ka teistelt tulenev, kui keegi hakkab mulle rääkima, et mu tegevus ei pruugi olla väga mõttekas, sest sellised asjad ei tööta, siis ma ei kontrolli ju kõneleja kogemusi vastavas vallas ... aga pigem peaks. Laiskus on nii tavaline, et seda teemat ei viitsi lahti kirjutama hakatagi. Halvad harjumused, mis on kohati seotud laiskuse ja kohati hedonismiga (nauding lahutada kannatus :) ... ma armastan seda definitsiooni endiselt) ning ülbus ... ma tean, millest ma räägin, lisaksin juurde veel ka uhkuse. Upakil ma olengi. Ei mingi rikkurit :)

Nii ... et ei midagi rahast, aga palju sellest, mis ma selleks teinud olen, et "midagi" (jutumärkides olevat sõna saab vastavalt unistusele vahetada) saavutada. Vat selle küsimuse võtan sellesse aastasse endaga kaasa. Mitte ainult küsimusena.

"Raha vältimine on sama hullumeelne kui rahasse kiindumine."

"Me jätame meelde üksnes ajaloolised tähtpäevad ja nimed, mitte aga õppetunni."