Kunagi ennemuistsel aal imetlesin ühte sõbrannat. Mulle tundus, et ta on oma otsuste tegemises vaba, ei pea arvestama konstantsete suurustega. Tema lähedased toetasid teda igas tema käigus. Ja erinevaid käike ta tegi pidevalt. Inimesed ümbritsesid teda, imetlejaid oli peale minugi. Hiljem läksin mina oma eluga edasi, aga tema elab siiani minu unistuste elu. Ainult ... Nüüd tean, et ka temal on oma taak kanda.
Kas sellel jutul hetkel ka iva oli, ei oska öelda, aga eile öösel tulid mulle need mõtted pähe. Ega ma kahjuks enam nooremaks ei lähe ja mida vanemaks saan seda rohkem on elemente, mille ees vastutada.
Muidu olen meelelahutuse lainel. Lugesin Arto Paasilinna raamatut "Poodud rebaste mets". Olin varem ka tema teost enesetapjatest lugenud. Omapärane huumor. Ja eriti meeldib, et lõpp ei ole ei õpetlik ega ka lõplik. Leidsin rebaste raamatust (nii ma seda lugemise ajal kutsusin: "Ulata mulle mu rebaste raamat") mõttetera: "Need, kellele viin sobib, ei joo seda, aga meie, kellele see ei sobi, meie kaanime seda." Selline filosoofiline ja kahemõtteline mitteanalüüsi vajav lauseke. Eks igaüks leiab raamatust seda, mis tema eluga haakub. Muu on ju vööras ja ei tunne ära. Teose mõjul tekkis ka tahtmine tsivilisatsioonist eemalduda. Vahe ainult selles, et mul pole kullakange, mida realiseerida. Muuga vast saaks hakkama. Saamimuti asemel sobiks ka mõni asjalik eesti pensionär. Alkoholiprobleemiga majoreid vast ka Eestist saaks.
Tegelikult mõtted kunagisest sõbrannast ja rebaste raamatust on ikka seotud küll. Sealsed tegelased ka aasta otsa oma elust vastutasid ainult enda eest, ei pidanud ühiskonnanormidega arvestama. Aga nagu ma juba ütlesin, neid aitas natuke ikka varandus ka.
Lugemine lihtne nagu Adam Sandleri film.
No comments:
Post a Comment