Jälle on kätte jõudnud see päev, kus räägin endaga. Esimene rahulolematuse märk. Või siis üks paljudest tunnustest.
Pidevalt ootan midagi. Aga klassikud ütlesid, et elu on see, mis möödub ajal, kui ma ootan teisi asju. Tegelikult ootan hetkel Godot. Käega katsutavad ootused on juba mööda läinud ja hellitavad ning kõditavad mu südant meeleliste mälestustega. Augustit oodata oleks sama absurdne kui vanaemapõlve. Seega ei jää muud üle kui Godoga leppida.
Kas selleks peab olema aastavahetus, et anda lubadusi? Mida ma üldiselt lubaks. Hakata meeldivaks inimeseks või olla endaga rahul sellisena nagu olen. Ma olen vist üks nendest inimestest, kes ei joo teisi ilusaks, vaid pigem joon enda enda jaoks talutavaks. Või siis suudan endast eemalduda ja seega ei vastuta oma nõmeduste eest. See jutt läks vist keeruliseks.
Inimest tuntakse selle järgi, kuidas ta käitub kriisisituatsioonis, mitte selle järgi kui palju ta joob :)
No comments:
Post a Comment