Minevik on üks kahtlane element. Kummitab meid kohtades, kus tundub, et loome tulevikku ja ununeb hetkel, kui oleks koht temalt õppida. Kui terve elu astud ühte äbrisse, kas siis on tegemist juba palju kiidetud ja loodetud traditsioonidega? Või tsükliga?
Panin eile silmad korra kinni ja ajju kangastus pilt ühest hetkest, mille puhul ma polnud kindel, kas see kunagi juhtuski või olen ta assotsatsioonimeetodi ja elukogemusega lihtsalt enda jaoks tõenäoliseks muutnud. Sellise kaalutluse tulemusena hakkasid erinevad multifilmid minu ämbrilugudest silme ees jooksma. Lahe oleks kui ka need oleks mu haiglase fantaasia vili.
Kogemus on tore, aga väärtuseks muutub ta hetkel kui sellest õpime. Aga kas miskit on untsu läinud kui väärtushinnangud, suur suuvärk ja seiklushimu on nagu vähk, luik ja haug ning erinevates suunades tirivad? Vist ikka untsus jah, sest keha on ainult üks.
Analüüsi tulemusel ollakse ikka ühe neist vastu eksinud. Alati. Kui mitte kahe. Kas kuskil ämbrite limiit on?
No comments:
Post a Comment