Tuuttuutuuu

On selline olukord, kus tahaks ennast avada, aga ei tea kellele. Midagi pole valesti (minu puhul võib varsti kõik valesti minna) aga tunne on, et mõtted on liialt veidrad, et neid kriisata kõigile. Olen lubanud ennast igale poole. Mõistus nõuab üht, süda teist ja kohusetunne kolmandat. Mu elu ongi võitlus vähi, luige ja härjaga. Aga tegelikult olen ju oma valikud ära teinud. Nüüd tuleb neid serveerida inimestele selliselt, et ma ise lõpuks jälle kannatajaks ei jää. Või mis?

Täna ei ole vähemalt väsimus nii hull nagu eila. Hakkasin juba kartma, et olukord meditsiiniline. Igal istuval hetkel oli silm kinni ja nohin ninas. Äkki hoiab mind ärkvel just see pinge, mis mu sees on? Ma ei tohi endale pidevalt nii palju küsimusi esitada. Ma pole pädev, et neile vastata ja keegi teine pole kohustatud seda tegema. Peaasi, et hukka ei mõistetaks.

Eila oli üle tüki aja vahva jooks. Nägi ilusate siniste silmadega koera, kes mind purema küll ei tulnud, aga samas pole ma ta heades kavatsustes ka väga kindel. Siis jooksis Rapla maakonna parim maratoonor mööda minust sellise tuhinaga, et ma napilt fikseerisin ta kohaloleku. Ja jooksu viimasel kolmandikul möödusin kahest joodikust vennast, kes oleks võinud mind tunda. Tegin väga asjaliku näo pähe ja sörkisin oma maksimum kiirusel neist mööda, sest ei olnud valmis kuulama iroonilisi märkusi oma hobist või, et keegi oleks mulle mu lapsepõlve meelde tuletama hakanud. Liialt palju on seda minevikulugu mu elus hetkel. Ausalt öeldes muidugi tuli mulle meelde mu elukevad endalegi, kui neid tonte teel, kusjuures sirgelt, kõndimas nägin.

Kurt Vonnegut on ikka üle prahi kirjanik.