Veider tunne on avastada, et oled midagi terve elu valesti teinud. Midagi nii loomulikku nagu hingamine, kõndimine, söömine. Nüüd siis tuleb mõelda, kas käia vana harjumuspärast rada või võtta midagi ette. Õppima uuesti elama. Parandada ei saa küll midagi, aga äkki tulevikus ei lisandu need ämbrid nii tihedalt mu kollektsiooni.
Samas ei pea lood olema sellepärast nii, et nad on kogu aeg sellised olnud. Uut lugu on muidugi raskem kirjutada. Lähtuma peab ikka olemasolevatest väärtushinnangutest ja härra Freudil on oma teooria, kus me oma eetilised tõekspidamised saime. Aga kui seda psühholoogi poleks olnud, kas siis oleks keegi teine samade järeldusteni jõudnud? Ehk kui mina asju valesti ei teeks, kas siis kuskil keegi ikka saaks minu vigased panged kätte? Ei pea ennast ainulaadseks ega asendamatuks, aga siiski, äkki ma oma jampsimisega säästan kedagi teist. Nagu näidispoomine. Vaadatakse, et selline küll olla ei tahaks.
Tegelikult hakkab möönale jälle väike tõus järgnema.
No comments:
Post a Comment