Päev

Eneseiroonia on tore. Isegi kui see tuleb läbi juudikirjanduse. Või just eriti siis. Amos Oz "Sumchi" on raamat armastusest :)

"Oh jumal, mõtlesin ma, miks sa tegid minust sellise lollpea? Miks ma üldse sündinud olen? Oleks parem, kui mind praegu olemas ei oleks. Üleüldse. Mitte kusagil. Või ehk ainult Himaalaja mägede vahel või Ubangi-Shari maal, ja ka seal pole minusugust idiooti kellelegi tarvis." Selline mõte siis raamatust. Arvan, et elan nädalas vähemalt korra neid emotsioone üle. Himaalaja asemel on mul kindlasti teised inimtühjad unistuste paigad, aga mõte jääks samaks. Seega lolluste tegemine ja tundmine on rahvusvaheline ja ei tunne piire. Jumal tänatud.

Aga see oli üks joon loost. Põhiline seisis selle ümber, et kingiks saadi jalgratas ja vahetati see raudtee vastu, mille asemel saadi koer, kelle asemel leiti pliiatsiteritaja, mis armastuse eest ära anti. Kuid tegelikult ei ole äriga seal midagi pistmist, vaid väikse poisi ebaõnnestunud/ õnnestunud päevaga.

Lähen vaatan, mis mu päev mulle pakub.