Sain vist täna päikseistepiste. See on tuttav tegelane juba mu lapsepõlvest. Juhtub ju ikka heledanahaliste ja põikpäistega. Eks ninnu vahetab ka oma kesta, aga ega ma sellesse vanasse nahka nii kiindunud ei olnudki, et taga nutta.
Nägin täna väiksel maastikul suurt dramaatikat. Kuidas inimeste tahtmine on suurem kui ta hetkeolukord võimaldab. Või siis tüüpilise eesti sportlasena on vorm hea, aga läbipõlemine tekib juba ajus. Eks sealt tulevad noorte meeste õppetunnid.
Ega ma ka esinesin täna alla oma võimete alates oda heitmisest ja lõpetades suhtlemisest. Rääkisin mööda inimesest, kellega senini on olnud laitmatu koostöö. Tundus esimest korda, et kasutame erinevaid keeli. Ma ootasin, et mulle antakse konkreetsed ülesanded ja teine pool ootas, et läheksin oma abi pakkuma ja päeva lõppedes polnud rahul kumbki. Seega ohverdan oma ammu oodatud homse õhtu selleks, et ennast rehabiliteerida. Samas äkki pikaajaliselt on mu homne uudistegevus kasulik.
Lähen otsin ükssarve üles.
No comments:
Post a Comment