Ma jään endiselt oma väite juurde kindlaks, et parim inimene USAst Jamesi kõrval on Kurt Vonnegut. Ta juba ise oma raamatus "Harmagedon tagasivaates" küsib, et kust küll need ideed tulevad. Ta mõtlemine käib harjumatut rada ja samas on see kuidagi nii loogiline. Palju mõtteid, mis seonduvad kaudselt, aga sama nii täpselt eluga. Lood sõjast ja inimsuhetest. Meestest, kes vangilaagris vahetavad täiuslikke söögiretsepte ja mööblivabrikandist, kelle ülesanne on iga valitsuse ajal nikerdada laudu ja toole. Mõttevälgatused, mida saab elus kaasas kanda.
Elu polegi õiglane ja loogiline. Öeldakse, et kõigile antakse nii palju kui ta jaksab kanda. Kes on selle enne kindlaks teinud? Koorem langeb õlgadele ja ja ja ja tuleb edasi sammuda. Ma pole nii kindel, et vastan teooriale. Mu kannatuste limiit on täis. Ausõna. Kas loodust saab alt vedada, petaksin ära. Kas selline meditatsioon on võimalik, et võtaks teise inimese valu ja kannatuse koos saba ja karvadega enda kanda? Seda ma veel jaksaks. Lihtsalt pealtvaadata ei suuda.
No comments:
Post a Comment