Ma pole küll looduslikku tõusu ja mööna näinud, kuid sotsiaalsed virvendused valdavad mind ennast patoloogiliselt tihti. Ma olen juba proovinud elada selliselt, et olen rahulik seisev tiik ilma suuremate lainetustega ja tunda röömu just sellest tüünest olekust. Kuid siis tuleb päev, kus kehakeemia otsustab, et on juba piisavalt kaua adrenaliininäljas olnud ja leiab ka meetri kõrguselt langevarjuhüppe võimaluse. Ainult, et isegi siis on võimalik jalad ära põrutada. Eriti veel ebastabiilse psühholoogiaga inimesel, kes ka mikrohaavandit põeb sajandeid. Tõesti, arvan, et ka hauas põen seda, et andsin mõnele toredale inimesele tuusiku sooja kohta.
Keegi kuskil ütles, et me same ennast ravida, kui muudame suhtumist asjadesse, mis meile negatiivselt mõjuvad. Retsepti see keegi ei andnud. Väike kiire süsivesik muidugi ravib korraks kõik. Samas võib ka peale kõhukaudset toredust tulla negatiivne tagajärg väljapoole kõhtu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Tark Hemingway muidugi teadis, et ainus, kes meid vihastada saab, on teine inimene. Järelikult olen endast valesti aru saanud kui pahurdan iseendaga.
Ma ju tegelikult teen teistele ka liiga. Ja seda mõtet põen veel topelt. Seega kirjanikuhärral oli õigus. Olen enda peale pahane, et teistele olen ebameeldivusi valmistanud.
Lähen trenni iseloomu tugevdama.
No comments:
Post a Comment