On asju, mida ma kõrgematele võimudele ei andesta. Mitte kunagi. Materiaalsetest objektidest/subjektidest meenub roomajate loomine. Mittemateriaalsetest ebaõiglus. Miks seda vaja on? Klassikuid parafraseerides siis selleks, et ma pehmed ja nunnud loomakesed ja õigluse ära tunneksin? Vaevalt küll.
Ma pigem arvan, et suures loomistuhinas ei olnud ei kava, skeemi ega ka eesmärki. Kogu protsess käis lapselikus röömus. Hiljem ei saanud midagi muuta ja hakati siis suruma sõnale tasakaal. Kui kurjus maailmast kaotatakse, siis on kord ebastabiilne. Kõikidest headest on kellegi hea ikkagi kehvem. Järelikult jääb ikkagi paha ilma tolgendama. Ega meil kommunismus pole. JNE ... JNE ...
Mulle tundub, et ikkagi on kaalukaus vasakule kiiva. Löön lehe lahti ja avastan, et lennuk kukkus alla, sees olid lapsed. Purjus mees sõitis vaegkuuljatest abielupaari surnuks (kas pole ebaõnne juba topelt). Maavärina ohvrid. JNE ... JNE ...
Taeval ei pidanud olema soosikuid. See on jama. Skeem peaks hakkama kehtima aastatest üle 80. Alla selle võiks siiski eelistada Hitlereid ja tema hakatisi. Põrgus. Taevas peaks armastama nende vastandeid ja laskma neil rahulikult maa peal tegutseda.
Selles see ebaõiglus seisnebki. Täpselt. Selles, et headust ei soosita...
Ja ma ei anna seda kunagi andeks. Mitte kunagi.
No comments:
Post a Comment