Natuke on saanud suveplaane ellu viia. Metallica kinoelamus ja punginostalgia pole loomulikult veel kustunud. Aga ega uued sündmused sellest küsi ja ega nad meelega taha tuhmistada vanu mälestusi. Minu elule lööb trummi endiselt jalgpall. Tänase trauma sain kätte ja kui olevik on tume, siis tulevik saab ainult heledam olla. Seda peab ootama 4 aastat koos inglastega.
Sai harjutatud kätt kergejõustiku kohtunikuna. Mul selles vallas D-kategooria. Võiksin ju meelitada ennast ja öelda, et tasemeid Ü-ni, aga keda ma petan. Ma ikka ise oma oskuste ja kogemustega lõpus ehk seal, kus mu koht ongi.
Mulle hirmsasti meeldib vaadata sporti nii ligidalt, et öelda asja seest. Televiisor paneb tugevasti aupaistet tublidele sportlastele juurde. Koha pealt paistavad inimlikumad ja päris ehtsad.
Ka suveetenduse konks on kirjas. John Patricu "Augustikuu teemaja", mille lavastas Roman Baskin ja peaosas esines Marko Matvere. Esiteks avastasin, et see aasta juba teine noore Baskini lavastus. Ma pole ta ande austaja, aga vähemalt on laval dünaamiline liikumine ja eriefektid. Kahjuks Unt enam ei lavasta, temalt oleks olnud üht-teist õppida.
"... teemaja" vaatamiseks tuli sõita Varbusele Maantemuuseumi territooriumile. Pikk reis oli ja seetõttu olin ootused teekonnal kõrgeks kruttinud. Silme ees oli reklaamiklipp ETVst. Ja see oligi parim koht teatris. Marko kihutas Jeebiga mööda lava ringi ja pidurdas napilt enne kivist seina. Võttis publiku ohhetama ja diskuteerima, kuidas ta julges, suutis, oskas. Keegi targem tagant reast teadis, et ega Markol päriselus ka auto juhtimiseks vajalikud load. Hea, et teadis.
Lugu iseenesest oli lihtne ja eestlastele omaselt ajalooline. Rääkis siis erinevatest Okinawa okupeerimistest. Või siis Eestist? Situatsiooni ja sõnakoomika tuli eriti välja ikka peaosalise kaudu. Halb polnud, kuid midagi jäi nagu puudu ... Tegelikult ega ta ka meistriteos olnud. Aga ma ei porise. Või siis ikkagi liiga kauge reis etenduse pärast. Mine võta kinni. Polnud minu tassike teed.
Varbuse teine tipphetk ikka seotud mu endaga. Vaheajale minnes kukkusin pea ees trepist alla. Publik ahhetas. Mu põlved lõid (siiani löövad) tuld välja. Mitu astet sai ikka vales asendis alla poole potsatatud. Püsti tõustes ei teadnud kuidas reageerida. Nutta, naerda, poriseda ... Ei teinud midagi, lihtsalt lõin piinlikusest silmad maha ja vudisin kohvi ostma. Lootsin, et kõik unustavad mu näo ja teo.
Midagi haiseb.
No comments:
Post a Comment