Kodus pani C oma veepudeli teiste samasuguste juurde köögilaua alla. Võttis riiulilt ebsündsa kirjaga kruusi ja lasi kraanist vett sinna. Jõi paar lonksu ning kallas ülejäägi kraanikausist alla. See polnud mingi rituaal, vaid pigem harjumuspärane rutiin, mis oli tekkinud ennemuistsel aal. Keegi sellele tähelepanu ei pööranud, seega neiu ei pannud tähelegi, mis ta teeb.
Vahetas poekäigu riided koduste vastu ja võttis oma lemmikasendi raamatu taga sisse. Proovis nautida head keelekasutust, ebareaalselt reaalseid tegelasi, kelle elu polnud küll meelakkumine, kuid eesmärgipärane. Aeg-ajalt sügas reflekse liigutusega pead ja keeras lehte. Aga täna oli hinges rahutus. Riided polnud piisavalt mugavad, pigem kitsad; raamat polnud küllalt kaasakiskuv, pigem tüütu jauramine. Tuli midagi ette võtta.
C pani selga paar numbrit suuremad spordirõivad, võttis veepudeli ja otsustas õue õnne otsima minna. Ise itsitas, et ta on nii suur, aga õnneks toodetakse riideid varuga. Neiu oli veendunud, et elujõu allikas asub pargis. Saab vaadata hullavaid koeri ja asjalikke lapsi. Kuid endiselt oli tegemist väikelinnaga ja unistused tegevusest puude vahel osutusid asjatuks. Pettunult istus pehkinud pargipingile ja lootis lindude laulule. Aga selle jaoks osutus koht liiga tsiviliseerituks. Kus siis see õnn on? Tõenäoliselt Himaalaja mägede lumistel nõlvadel. Vaikse ookeani kaldal vahustel lainetel. Itaalia restoranis pastat luristamas. Hambapastat.
Uni oli tõesti magus. Nii magus, et kõva pind tundus parem kui oma voodi. Padja puudumine pigem boonus kui puudus ja spordiriie parim öösärk. Kuid kõrvale ujuv pomps polnud just parim variant kaisukarust. Lõhn oli vööras, väga vööras. Veidra välimusega mees kruttis minipudelil korki maha neiu kõrval istudes. C avas silmad ja pingile tulnud meesterahvas instinktiivselt tõmbas oma pudeli kehale lähemale. Sama reaktsioon oli neiul, ainult tema tõmbas kõik oma natuke liiga suured ihuliikmed enda ligidusse. Istus pingil nagu krassus lõngakera. Lahkuda ka ei tahtnud, sest tema oli enne ju seal. Tõele au andes, oli pargis tühje ja paremas olukorras pinke veel küll. Noh mis küll, aga piisavalt. Algas vaikne olelusvõitlus.
C võttis oma veepudeli ja avas selle. Mõlemad pingil olijad jõid. Lürpisid kuni pudelid tühjad. Neiu tahtis heast südamest oma 50-sendise pudeli odekolonnimehele anda, aga viimane nagu aimas seda ja tõusis püsti ning lahkus tuigerdaval sammul kiirelt. C mõtles, kas tõesti mees veel nii päästetav, et ei taha üksi juua. Miks muidu valis tema pingi? Või ma olen juba muutunud niivõrd tavaliseks, et ei eristu ka enam loodusest. Nii see oligi. C oli veendunud, et pomps polnud teda märganud.
Kohendas juuksed, raputas riided ja liikus kodu poole tagasi.
Pomps läks taarapunkti juurde vanade semudega vestlema. Muu jutu seas mainis, et liikvel on uus konkurent. Pomps ütles, et käis ja vaatas tegelase üle. Hetkel oli pargiterritooriumil, aga kui uus ennast sisse seab, küll siis piirid paika pannakse.
No comments:
Post a Comment