Eila õhtul jõudsin jälle õndsasse teadmisse, et olen sündinud õigel ajal. Võin ju vaadata vesiste silmadega 17. sajandisse ja ahmida baroki ja klassitsimi ilu, kuid suures plaanis oleksin ikkagi pime, sest Metallicast poleks osanud unistada ja vat see oleks ikka rumal küll olnud. Raske on mõista, kuidas üldse kalk kivine süda on võimeline selliselt kaasa elama Jamesi, Kirgi, Roberti ja Larsi tegevustele.
Paele selle bändi sai kinos nauditud ka kolme teise suure hevika musitseerimist. Üllatuse valmistas Slayeri laulja Tom Araya. Polnud teda sellises valguses näinud. Muheda ja südamliku naeratusega sobiks pigem lõunaameerikalikku seebiooperisse kui karme laule laulma. Väga pehme mulje jättis.
Loomulikult sain aru, et mul pole mõtet Guitar Heros oma näppe painutada Slayeri taktis, nagunii väga hästi välja ei tule. Kõik neli bändi on ikka kitarri manipuleerimisega osavad. Ja mina jään oma liistude juurde. Kuulama.
Muide, 17. sajandi tüübid isegi ei teadnud, mida tähendab romatika Tõnu Trubetsky sule ja suu läbi. Elan ikka õigel ajal. Pühapäeval meenutasin seda osa oma lapsepõlvest. Singer Vinger ja Tõnu Trubetski mõtestasid mu ülikooli aja.
Barokkajal poleks ülikooligi saanud. Tõenäoliselt parimad palad mainitud sajandist on meieni säilinud uhkete hoonete ja Lope de Vega näidendite näol. Seega mina saan sellest omamoodi osa.
Ikka õnneseen.
No comments:
Post a Comment