Istudes kodus, mõtles C, et mida inimesed oma vaba ajaga peale hakkavad. Mõni käib lennutamas lohe, teine tolmutab mööda korterit ringi ja kolmas vihub kududa ja tikkida. Tema ise on jälle üks neist vähestest, kes ootab oma puhkust kui messiast, aga kui imeasi käes, siis ei suuda suure õnnega midagi peale hakata. Meie üks ammune president lasi selliste olukordade kohta lendu fraasi, et taevas peaks appi tulema. Siiani tähtsad poliitikud ja vähem tähtsad kriitikud kutsuvad taevaseid vägesid olukorda lahendama, aga pole märgata olnud, et miskit muutuks.
Veel proovis ta analüüsida tänast situatsiooni pargis. Uinak pargipingil ja kahtlane aromaatne tegelane tundusid küll Becetti absurditeatrist välja karanud olevat. Aga mis oli, seda ei saa muuta olematuks. Tuleb kujundada suhtumine sellesse. Ainus mis teadis, oli see, et pompsi kingades C olla ei tahtnud.
Asjalikuks hakates korjas neiu kokku tühjad veepudelid, võttis mageda raamatu ja rahakoti ja otsustas veel korra välja minna. Seekord oli õnn teisejärguline.
Alustuseks tuli minna taarapunkti, sest ega raamatukogus pole mugav olla klõbisevate pudelitega. Kott sai ka täna päris suur, sest mitu nädalat on saanud ju vett osta ja juua ilma pakendeid tagastamata.
Juba kaugelt silmas C tuttavat kuju ja tuul kandis temani ka täna juba korra ninna karanud lõhna. Nüüd polnud kahtlust, mees passis tütarlast häbematult ja otse. Alateadlikult jäi taaratassija samm aeglasemaks ja otsuse kindlus tegudes hakkas kaduma. Pudelite toomine ei tundunud enam olevat parim puhkuse veetmise mõte. Adrenaliinivajadus tavalistes olukordades oli Cl keskmisest kõrgem, aga see ei olnud kuidagi seotud taara, võitluse ja pompsiga. Selleks oli ta liialt keskklassi kuuluv ja liialt mõjutatud ühiskondlikust arvamusest.
Silmad leidsid juba eesmärgi. Rohelise sildi, millel nooled olid paigutatud kolmnurkselt ringi. Aga nagu laste mängus tahtis C hüüda, et ei saa tulla hunt on ees. Tulge ikka. Vahemaa mehe ja neiu vahel kahanes. Kas võis tunda õhus elektrit. Vaevalt, see sõnapaar on suurte kirjanike privileeg. Kui üldse midagi õhus oli, siis selleks sai olla ammu mainitud lehk.
Pomps haaras Clt musta prügikoti ja kallas selle asfaldile laiali. Tüdruk jäi nagu välguga pihta saanult lolli näoga seisma. Mees vaatas saaki veel totramal ilmel. Lõpuks ütles, et pargi piirkonnast sellist saaki küll ei saa. Tema juba teab, sest on aastaid tegelenud selle territooriumi korrastamisega. Veel mainis midagi, aga ega tegelikult tal kuulajat polnud. C tegeles liialt oma mõetetega. Nagu ikka tavaline inimene.
Neiu järsku virgus. Võttis otsustavalt jalad keskmiselt suurema kõhu alt välja ja hakkas jooksma. Lihtsalt, kindlalt ja peaaegu kiiresti. Vähemalt nii ta ise arvas. Ta mõte keerles ainuüksi selle ümber, et kui mees peale pudelite ka ta raamatu endale krabab, siis mis ta küll raamatukogutöötajatele räägib. Seda piinlikust ta üle ei elaks.
No comments:
Post a Comment