Mida tähendab sõna "sõprus"? Kas see on mõisusega seotud mõiste või tunnetega? Samas teooriaid sõpruse kohta on mitmeid. Ühiste kogemuste alusel kokku kasvamine, sarnaste muutujate alusel loodav suhe või ilma intiimsusteta armastus. Veel võib olla sama maailmavaate alusel loodud suhtlus.
Lasen silme eest läbi inimesed, keda pean oma väga headeks semudeks. Maailmavaade meil küll sama pole, välimuslikult olen koledaim oma tuttavategi seas. Mõistuslikult olen ka "valinud" endast targemad kaaslased, et ikka toimuks pidev õppimine. Kui ma sellekski võimeline olen. Seega kummutasin mõned teooriad.
Aga tunded? Ikka on inimesi, kelle heaks annaks palju, peaaegu et kõik. Sellel ei ole ratsionaalsusega midagi pistmist. Kuid ajaproovile on vastu pidanud need suhted, kus siiski ei ole armastust, armukadedust, üksteise egode paitamist. Pigem koosolemise mugavus. Ei pea ennast tõestama ja oma vigu varjama. Seega saab sõbraks see, kes talub mind ja kellega on lahe koos olla. Väärtushinnangud pole olulised.
Aga talumisest ei tohi meeldimisele üle minna ja ei tohi ka vigade fokuseerimisele keskenduda. Seega sõber, kes teab minu häid omadusi ja vigu, samas ei armasta mind ja ei tänita mu eksimusi.
Lugesin just Truman Capote romaani "Suvine merereis". Siin oli tegemist inimsuhetega ja ka sellega, et sõprus oli siiski muutunud armumiseks. Tähelepanu keskpunktis oli aga hoopis ebavõrdsete füüsiline armastus. Lugu lõppes lahtiselt nagu eesti film.
Mulle meeldis peategelane, sest ta ei tunnelnud üle ja hoidis oma armastuse endale. Mõtetes ta loomulikult tegeles sellega. Ehk siis parim kirjeldus "... meeleolu kõikus edasi-tagasi viha ja enesehaletsuse vahet justkui kahemehesaag." Minu olukorda vist kirjeldab see ka, sest muidu poleks see konkreetne lause mulle näkku karanud. Tuntakse ikka tuttavaid.
Võõraid ei märgata ja nende tõttu ei kannatata.
Jalka, hurrrraaaaa ...
No comments:
Post a Comment