Novell

Mõtlesin, et hakkan raamatut kirjutama. Siis ka mul oleks elutöö või eksistentsi õigustus. Lihtne on võtta ju negatiivne tsitaat, et siia inimühiskonda sündis soovimatu laps. Aga kes mind ikka soovida oleks teadnud, ja ju olin siis milleski esimene, et nii sügavale aia taha sai maandutud.

Aga nüüd siis raamatu juurde.

Peategelaseks oleks tüdruk, kes sündides juba oli halli peaga. Kaheselt muretses selle pärast, et oli oma ema alt vedanud. Õnneks kuuselt kohandus väliselt ühiskonnaga. Möönduseks oli muidugi see, et klassiruumis istus üksinda viimases pingis ning tegi kõik ülesanded proovides endast parimat anda. Selline tegevus garanteeris, et ta rahule jäeti.

Ühiskondliku murrangu elas üle ise murdumata. Enne ülikooli astumist pidas Baltiketti ja vabariigi välja kuulutamist romantiliseks tegevusest, mis toitsid ainult fantaasiat. Kõrgema hariduse omandamise üheks suurimaks eesmärgiks oli unustada ebakindel ja valuline gümnaasiumiperiood. Panna kalevi alla kõik need teod, millega sai inimestele liiga tehtud. Tuli leida ka endaga rahu. Siiski tümitas ennast veel kaua, et polnud igast olukorrast maksimumi võtnud, et oli füüsikaõpikusse pealiskaudselt suhtunud ja saksa keele eessõnad pähe tagumata jätnud.

Traagiline ellusuhtumine jälitas teda kuni päevani, mil kirstukaane sulges. Pabistas üle kui kirjutas e-kirja, millel unustas koma märkida ja süütu nalja pärast, mida sai kaheti mõista. Siis hakkas juba kartma ka seda, et sellise mõttelaadi juures ei pruugi tal närvirakke viimse päevani jätkuda.

Teisi iseloomujooni ja omadusi oli neiul veel. Vastuoluline oli tema seltskonna armastus ja üksinduse igatsus. Aeg-ajalt eksisteerisid nad korraga. Seda võis välja lugeda tema ilmekatest silmadest. Muide, need kehaosad olid tema kõige tähelepanuväärsemad ja kui üldse midagi meelde jäi neiu kujust, siis just silmad. Tavaliselt muidugi on inimestel olulisemaid asju pähe jätta, näiteks saksa keele eessõnad.

Ta oli ka jutukas, kuigi tal suurt midagi öelda polnud. Üpris tihti ka väikest mitte. Aga rääkimist see ei seganud. Mõnikord lobises ta omaette.

Välimusest pole midagi rääkida. Lihtsalt ei midagi meeldejäävat. Rahvamassis ei eristuks ta kuidagi. Kõike oli natuke üle või puudu. Selline tegelane siis astus maailmas ringi.

Ühel hommikul, kui oli unustanud oma kooli tragöödiad ja esimesed tööelu ebaõnnestumised, astus neiu C toauksest välja ja liikus kiirel sammul poe poole. Ega tal midagi tarvis polnudki. Väike külmik sisaldas eluks vajalikku ja muu oli ka keskklassile omaselt olemas. Kauplusesse oli tarvis minna hoopis selleks, et olla üksi, aga ikkagi rahva seas. Provintsilinnas muidugi anonüümsust polnud ja mõned tered tuli kilomeetrisel teel lendu lasta, aga see oli ka maksimum. Ilus päev või mis?

Korv käes, silm kaugemale suunatud kui toiduletid, astub C uimaselt, kuid kindlalt edasi. Tavaliselt 10 minutit jalutuskäiku ja siis veepudel kaasa ja maksma. Pidi ka täna selline päev olema. Pidi. Äkki meenus, et kunagi ülikooli ajal oli tütarlaps ise olnud klienditeenindaja ja koos kolleegidega sai püsikundedele hüüdnimesid pandud. Arvesse võeti klientide harjumuspärast tegevust. Kõigil oli ju kiiks. Jaja, üks meesterahvas sai liignimeks Kodutu. Miks küll?

C vaatas kassapidajale pikalt otsa. Esimest korda vist. Ta nimelt oli oma tavapärasusest nii teadlik, et lausa häbenes seda ja seetõttu tundis, et tal pole õigust pikalt otsa vaadata endast ilusamatele, targematele, osavamatele, peenematele, töökamatele, tublimatele jne. Müüja oli hoolitsetud välimusega ja väga kenade juustega. Lausa katsuda oleks tahtnud. Aga nüüd vaatas ta otsa seetõttu, et näha, kas naisterahvas neiut mäletab. Igava välimuse tõttu kindlasti mitte, aga kuust kuusse veepudeli ostmine äkki on mingi märgi maha jätnud.

Mingit äratundmisröömu ega parastavat hüüdnime kordamist silmadest välja ei lugenud. Samas ega C ei teaks milline see tundmine silmades välja näeb, sest ta polnud ju julgenud varem vööraid hingepeegleid vaadata. Seega läks neiu koju teades, et veefirma on tema 10 krooni võrra plussis ja maailmal ükskõik, kas astub seal või mitte.

Kenake kassapidaja läks abiruumi ja ütles töökaaslastele, et Pohmakas käis täna oma ringi ära.

See oleks mu raamatu esimene peatükk, mis vajaks veel toimetamist ... Nali