Uus kuu. Uued eesmärgid. Tegelikult ikka vanad, tahaks hirmsasti, õudselt välja puhata. Ei viitsi iga päev seitsmest oma silmalauge kergitada ja toimetema hakata. Samas tunnen kuidas energia mind järjest enam maha jätab. Toimetused järjest töntsimaks jäävad.
Tegin minituuri mööda kodumaakonda. Vaatasin üle ühe teeliste kiriku, laguneva mõisa ja kodukootud muuseumi. Viimase giid jättis toreda mulje. Üritas olemasoleva teadmistepagasiga turistidele meelejärele olla. Minu puhul tal see õnnestus. Viiksin nii mõnegi ajaloohuvilise sõbra tutvuma selle muuseumiga. Endale sain ühe raamatusoovituse. Tõin juba raamatukogust teose ära, muidu mu nüri mälu äkki ei talleta seda.
Jõudsin siis raamatuteni. Kuna koolis sai räägitud, et järske üleminekuid ei tohi olla, siis on sobiv koht oma lugemiselamusest pajatada. Lõpetasin Mihkel Raua romaani "Sinine on sinu taevas". Lugeda oli hea ja lihtne. Sai oma sõnavara rikastada huvitavate võrdlustega, aga tundus, et lugu ise polnud väga läbi mõeldud. Mõned peatükid olid puudu või mõni teemaliin üle. Mis mul häda on? Pidevalt väike rahulolematus närib hinge. Psühholoogiline ebastabiilsus.
Paar kirjeldust olid ka üle võlli. Taluvuspiire ületas ratastoolis mees, kes ahne rahvamassi poolt surnuks talluti. Vägistamiskirjeldused oleks võinud ka üldsõnalisemad olla. Samas oli kõik see kuidagi läbinähtav, aimatav. Nagu ma juba mainisin, oleks pidanud tegevuse veel korra läbi mõtlema.
Midagi head ikka oli ka. Mõned väljendid näiteks. "...me ei uju just teab kui paljude võimaluste meres"; "Vanu ja noori riike eristas kõige muu hulgas totaalselt erinev arusaamine ajast. Eestlaste jaoks oli eilne päev kui vanaema keldrist leitud tolmunud postkaart. Üleeilset päeva uurisid juba arheoloogid ja kui raadios Nirvanat mängiti, hakkasid nostalgiapisarais varakolmekümnesed ammu möödunud noorust meenutama."
"Musta pori näkku" oli parem, palju parem.
No comments:
Post a Comment