C sulges ukse ja istus esiku põrandale, ise hingeladas meeletult. On ju saadud sporti ka teha, harjutaud pikkamaa jooksu, rattaga tunde sõtkutud, kuid päris elu ajab ikkagi ähkima. Selliseks olukorraks pole õpetust ja treeningut saadud. Mis siis nüüd täna kõik neiu elus sündinud oli? Oleks nagu kilomeetripikkuse päevaga tegemist. Tavapärane poetuur, ebareeglipärane uinak pargis, kahtlane taaskohtumine pompsiga ja väsitav jooks raamatukoguni. Sealt vaheldumisi luurekat mängides ja joostes oma korteri poole. Täpselt polnud kindel, mille eest põgeneti.
Kui hingamine taastus, siis loogiline mõtlemine suunas tütarlapse külmikuni, et kulutatud kaloreid tasa tegema hakata. Samas oli siiski päev organismile sellise põntsu pannud, et tegelikult avas C külmiku ukse, imetles selles sisu nagu muuseumieksponaati ja sulges ukse, sest väljapanekut ei tohi ju puudutada. Õnneks oli laua all veel mõned pudelid vett, see ikka sisse mahtus. Aga kas just mitte veest see jant pihta ei hakanud?
Mõtted aina keerlesid sündmuste üle, mis olid pärit kui Ü-kategooria filmist. Tegevus toimus, aga kuis oli loogika ja iva. Näitlejatöö jättis ka soovida. Samas pomps oli peris usutav. Rekvisiidid olid ehtsad. Uus raamat tundus tõeline.
C võttis raamatukogust äsja laenutatud raamatu ja puges diivanile kitarridega pleedi alla. Avas mustad kaaned ja pidi ennast peaaegu et lööma käes oleva teosega. Ta oli riiulist rabanud luuletused. Mis mõttes? Nüüd oli ta oma nime määrinud ka selles valdkonnas. Kindlasti kui ta järgmine kord lugejate institutsiooni külastab, siis kohalik tädi on talle juba reserveerinud mõned Urmo Metsa ja Jürgen Rooste kogud.
Oleks siis veel klassik. Või midagi ajalooga seotut, aga tänapäeva kataloonlane. Hea veel, et andaluusiast pole, mis siis veel kõik võiks juhtuda. Enam huvitavamaks päev minna ei saa. Kõik normaalse elu teed lõppevad tupikuga. Tuleb magama minna. Homme tööpäev.
Telefon helises.
No comments:
Post a Comment