Miks peab nii palju pingutama, et õnnelik olla? Ja tegelikult ainult arvatakse, et valitud teekonna lõpuks võiks õnn olla. Kui higise ja tülpinuna kohale jõutakse, siis a: ei jaksa oma pingutust nautida või b: pettumus, sest ootused olid teistsugused või kõige hullem c: ei saada arugi, et kohal ollakse. Muidugi targutajad teavad öelda, et teekond on oluline. Ela päevas. Seda teadis ka armas James laulda.
Nagu suusatajad võistlustel alustavad rahvuslikust grupist. Mõned aga jäävadki sinna ja väiksem osa jõuab kuuma gruppi. Seega võib saavutus suures riigis olla üldse võistlustele pääseda. Väikses riigis saab lihtsamalt kõike. Ka emotsioone.
Sain isegi nautida pisikese riigi eeliseid. Peale kolme nädalast uue alaga tutvumist sai juba ennast proovile panna ja teistele röömu pakkuda ja viimast kohta soomlaste, lätlaste, leedulaste ja tugevate eestalste taga võistlustel nõuelda. Ma ikka võitsin ka midagi. Ei hakka siin rääkima kogemuste hankimisest. Mul pole veel isegi seda pagast, kuhu neid kurikuulsaid eestalaste trumpe koguda. Aga sain tundma palju toredaid, toetavaid inimesi. Maailmas ja isegi Eestis on palju toredaid tüüpe. Ma olen nii rumal olnud oma väikses kapslis, et pole paljudele (eelkõige endale) võimalust andnud. Peab suhetesse hüppama ikka palju avatumalt. Palju on ikka võimalik haiget saada?
Vaatan veel youtubest mõned nõksud, et kuu pärast jälle viimaseks saada, eelkõige aga toita oma uusi suhteid.
No comments:
Post a Comment