Toredalt suvine ja muhe nädalavahetus sai mööda saadetud. Sain ühe sammu võrra täiskasvanute elule lähemale. Hallollusesse jõudis kuri tõdemus, et tegelikult jaksab iga inimene tunda huvi peale enda veel vaid paari teise olendi vastu. See pole oluline kui suur süda või milline minevik jagada on. Ja siis veel ka vastupidine. Ega ei jagata ka ennast enam. Igapäevane narratiivsus kaob. Vestlusse jäävad vaid tähelepanekud, mille ajalugu pole tarvis seletada.
Lihtsalt koos selles hetkes. Unistada saab ilusaid autosid vaadates, isegi siis kui nad on pärit Ameerikast. Vanasti ikka viitsiti detailidele pühenduda. Tuled, armatuur, istmekatted on uhkemad kui mu illusioon ilusast elust. Tänapäeval rõhutatakse liialt funktsionaalsust. Nüüd on silmad kaunidusega nii hellitatud, et tavapärast liiklust vaadates tundub, et raiskan hinge peegleid.
Kõrvad kogu üritusega nii rahul polnud. Üks koeratoidunimeline bänd on üle minu liiga. Sõnum ei jõudnud kohale. Soome tädi laulis mõne kena loo. Aga bändiliikmena meeldis mulle Tarja Turuneni hääl ja stiil rohkem.
Muide, üks avastus veel. Küll ma olen tähelepanelik. Ma armastan tegevusi, mis meeldib peale minu veel paljudele, seega pean pidevalt konkureerima oma koha eest. Samas see pole minu teema. Ma pigem murdun. Seega jäi mul selle aasta esimene suplus tegemata ja ronimine tuli ka edasi lükata. Ma lihtsalt ei mahu oma suure kohmaka kerega teiste sekka. Teised, kes on tõestanud maailmale oma vajalikkust, osavust, mõttekust. Ma veel pean kõrvalt vaatama ja ootama märguannet.
Äkki tuleb see nädal.
No comments:
Post a Comment