Vana tuntud tõde - inimesed on nii erinevad. Ja mina olen niiiiii aeglane. Võtsin kätte oma veininütsiku ja äkki meenus mulle jutuajamine, kus mind valgustati nähtustest, mis toimusid ümber minu "naba", aga mina arvasin, et see oli juhuslik. Ei. Ma ei saanud selle sündmuse taustast üldse aru. Ma nägin seda ahelana, mille dikteeris meeleolu ja eelkõige selle looja. Ainus, millele tähenduse omistasin oli tagajärg, aga ma oleksin pidanud põhjusega tegelema. Ravi inimest, mitte haigust.
Ja esimene klaas vedelat juba otsas. Kas see on nüüd põhjus või tagajärg. Kas tagajärjel saab omakorda olla tagajärg? Või on see teooria, et läksid püksid, mingu ka traksid. Ja üleüldse, kellel seda pluusi vaja on. Ja kas sellest puuduvast pluusist ei saanud kõik alguse? Või oli see ka juba millestki tingitud tulemus. Jõuan jälle sinna, et kui jumal on meie poolt, siis kes on meie vastu?
Kristlikuks minnes, äkki ka see oli lihtne ja loogiline lugu. Koputa ja sulle avatakse, küsi ja sulle antakse. Ja lõpuks ära unusta oma põski ette keeramast. Ja miks ma oma eluga rahul pole? Mul ju ometi on kaks enam-vähem tervet põske.
Neljas klaas. Kas see on ravi? Või haiguse süvendamine?
Juhan Smuul: "Andel ja teadmisel, isegi geniaalsusel on piirid. Rumalusel neid ei ole: ta on haaramatu ja piiritu. Langetagem pea ta suuruse ees!"
Pudel otsas.
No comments:
Post a Comment