Täna sain jälle teada kui rumal ma olen. Nii rumal, et ma ei mõista isegi enda tahtmiseid. Nii rumal, et meisterdan pettekujutelmad ja elan nende lummuses. Nii rumal, et ei hinda seda, mis mul on, ja ihalen millegi adrenaliinirikkama poole. Nii rumal, et armastan tingimusteta ainult kahet inimest. Ja ühte enam pole. Seda vähemnõudlikumaks see tunne muutub. Samas leidub lolle, kes minust hoolivad. Ju siis eelmises elus on jätnud suure karmavõla, sest miks neid muidu pannakse sellisele proovile, hullem kui keskaegne nõia selgeks tegemise katse. Nii rumal, et ei usu midagi enne, kui ei katsu seda oma kahe käega. Nii rumal, et jätan kõik tähtsa ütlemata ja saan endale magamata öö, sest oleks tahtnud ütelda. Nii rumal, et tahaks aega tagasi keerata ja teha seda, mis on tõeliselt tähtis. Nii rumal, et võtta südamesse ütluseid, mis baseeruvad pealiskaudsusel. Nii rumal, et solvuda. Päriselt, ma ei teadnudki, et see on minu arsenalis olemas. Mida see sõna oma olemuses peidab? Solvuma tähendab haavuma. Et olen nagu püssikuulist musklisse pita saanud.
Ma solvasin ennast. Õnneks oli tänane õhtupoolik, mis andis vastuseid. Ma andsin päev otsa ja tulin koju ja olin saaja. Mitte just kõige tänulikum, aga siiski ... Nii rumal... Ma solvan maailma oma olemusega.
Lihtsalt võtke minust see, mida vajate.
No comments:
Post a Comment