Lood sellest, et närvid on katki.
Näide üks. Lõbus õhtupoolik toredate inimeste külas, kes pakuvad alustuseks udupeent veisepraadi punaseveinikasme ja rohelise salatiga. Tundus isuäratav. Väike vaidlus lihatükkide üle. Kellele meeldib pooltoores ja kellele süsiküps. Ja algas taldrikute täitmine. Mu lauakaaslane võttis jupi, mis pidavat olema mahlane, kuid valmis. Mahlakus tilkus kohe ilusale laudlinale jättes sinna umbes 5-millimeetrise läbimööduga plekipoisi. Ja ma sain kohe tänitama ja võtma hakata. Salfakaga tupsutada linikut ja muidu asjalik olla. See kõik oli selleks, et võiksin järgmisel minutil tunda tõelise ässana ennast. Ma ei soovinud lihamahlu lauale loovutada ja seega tõstsin enda taldriku vaagnale lähedale. Samal ajal muidugi ei jälginud üldist lauakatet ja piraki ..., kogu veinikaste oli ümber. Ilus punane helerohelisel taustal. Loomulikult oli tegemist ka kuuma ollusega. Selle asemel, et nüüd tupsutada taskuräti või nuustikuga lauda, hakkasin hoopis pillima ja võitlema, et täiega ei murduks ja koju ei jookseks. Tahtsin ennast karistada ja samas tahtsin, et asi mööduks. Tegelikult oli ju pisiasi. Kastet jätkus õnneks veel, lina on pestav ja keegi põletushaavu ei saanud. Aga ma ei saanudki enam oma õhtut käima. Või oli põhjus juba varasemas?
Näide kaks. Käisin jõusaalis ilma oma tavaliste kambajõmmideta ehk siis omaette. Juba mitmendat korda, muide. Ei plaaninud oma treeningkava muuta ja ikka rinnalt suruda kaks kilo raskema kangiga kui eelmine kord. Plaani järgi oli arenguaeg. Esimesed kaks seeriat möödusid muredeta, isegi hoiatust ei olnud lihastes. Kolmanda seeria eelviimase tõuke ajal tundsin, et parem käsi ei taha kaasa töötada ja otsustasin kangi madalamale astmele panna ja puhkust pidada. Aga võta näpust või varbast. Vasak asetas oma poole ilusti paika, aga parem lihtsalt lasi kangi lahti. Mu aju küll sellist käsklust ei andnud. Siis kukkus lahtine ots mulle rinnale ja kuna asetus jäi kaldu, siis hakkasid kettad suure lärmiga maha kukkuma ja otsustasid veel veereda ja muud tralli teha, et ikka rohkem nalja saaks. Ma ei jõudnud veel toibuda, kui appi tõttas üks mu väike sõber. Sportimas oli väga palju rahvast, aga minuni tormas ikka see, kelle puhul mul oli kõige rohkem piinlik. Ja jälle. Selle asemel, et olla adekvaatne täiskasvanu, hakkasin jälle pillima. Tule taevas appi. Juba mõtlesin, et lahkun ruumist ja igaveseks. Õnneks sai mõistus võitu.
Kas võib veel miskit juhtuda?
No comments:
Post a Comment