Suusatatud. Alustaks sellise mööndusega, et paaristõuked pole mu tugevam külg, see on mu ainus külg suusatamises. 2 tundi 20 minutit käte toel edasi libisetud pole oma võimete ülehindamine, see on oma mõttevõime täiesti kaotanud inimese otsus. Ma ei tea veel milliseks kujunevad mu tegevuse tagajärjed, aga nohu on hetkel suurem kui uni. Ütleks isegi, et suurem kui elu.
Samas võib lõristamisel olla seos ka talvel suvisel riietusel väljas käimisega. Aga pigem mitte. Õhtune sõbrustamine oli peris vahva. Üllatavad jututeemad, veidrad tegevused ja vitamiinirikas toit. Siinkohal räägin lillkapsast ja porgandist, millele tugevalt pihta panime. Eelmine nädalavahetus arvasin, et sõbrad on vahvad. Täna olen selles väites veendunud ja lisan juurde, et ka kolleegid on tegijad. Ainult ise ei tohi hooletuks muutuda, see võib elu sassi ajada.
See aasta enam ei suusata. Kindel.
No comments:
Post a Comment