Tänane päev on helgem kui eilne. Ilm on külmem ja pea hakkab ka segastest emotsioonidest jahtuma. Kahel päeval õnnestus mul ka näha siirast röömu, mida oma olemasolu ja ootamatu kohalviibimisega suutsin inimestele pakkuda. Tegelikult ma ei kujutanud ettegi, et väga tuttavale uksele koputamine tekitab suurema südame värina kui automaatse käigukastiga auto juhtimine. Kusjuures ma ei mäleta, et ma kunagi oleksin vajalikuks pidanud sellele uksele koputada. Ikka pastlad koridori ripakile ja käsi lingile. Jopp esimesse varna ja kohe suurde tuppa tugitooli.
Ma mitte ainult ei koputanud, vaid ka ootasin avamist. Ja ... ja ... selline üllatus ja rõõm. See oli ehtne. Järgmises toas oli teine sama siiras emotsioon. Ja siis rääkisime villastest sokkidest. Teisel päeval käitusin vanade tavade kohaselt. Sisenesin suurde tuppa ja potsti oma kohale küljega telekat kiikama. Siis me enam sokkidest ei rääkinud. Võtsime teemad läbi, mis oli vaja, et lõpetada üks etapp meie elus. Panna kasti lukku mälestused, mida saab kirjeldada pisaratekiskujateks. Veider, aga see oli esimest korda pika aja jooksul, kui tundsin, et mind vähemalt üritatakse mõista.
Nüüd ma olen sõitnud esimest korda automaatkäigukastiga masinaga. Vasak jalg ja parem käsi tõrkusid tegevusetult istumast. Ülejäänud ihuliikmetega koostöö sujus. Ma ei taha hakata oma sõnu sööma, aga on võimalus, kus ütlen, et alusetult olin naeruvääristanud seda liiki autosid. EI, ma ei loobu kunagi manuaalsest tegevusest. Ma pean sahmima ja kontrollima oma tegevusi, sest muidu vajun unistuste ja analüüsi maailma ka roolis olles. Aga enam ma ei kriiksu inimestega, kes julgevad kiita automaatika mugavusi. Muidugi oli see liikur ka suurem ja raskem kui mu igapäevane töövahend ning seetõttu teel püsimine suurepärane. Ma loodan, et ma seda ei pannud laheda käigukasti arvele.
Loodan, et täna saab trenni.
No comments:
Post a Comment