Arvutist sõltuvuse ülim aste on saavutatud. Istun Ülemiste keskuse esikus ja trükin oma mõtteid. Võiksin ju mööda poode kolistada ja kaloreid kulutada, aga pigem istun ja vahin totakalt tühja pilguga ekraani. Ootamatult mõnus ja anonüümne on olla. Inimesed sebivad paremalt ja vasakult, aga kellelgi pole küünemusta jagu ühist minuga. Peaks siia elama tulema. Nujah, siis juba teatakse, et see hull oma rüperaaliga peksab aega surnuks.... Iga päev. ... Ja anonüümsus oleks kadunud.
Poodides ei saa ju rahulikult patseerida. Müüjad on vist kõik koos hiljuti kampaania korras läbinud miskid suhtlemiskoolitused. Igatahes ei saa varvastki poodi sisse pista, kui juba miljon küsimust ja topelt sama palju abistavaid käsi. Ma tahan poes olla nagu muuseumis. Vahin eksponaate, kujutan neid vaimusilmas päris maailmas ette ja siis valin uue huviobjekti. Kuidas saab võõras tädi mind selles aidata. Fantaseerib koos minuga?
Tegelikult peaks hakkama erinevaid dokumente lugema ja korrigeerima oma edaspidiseid tegevusi, aga uni tikub peale. Igava tööga vist ongi selline kaitserefleks. Ehk aju palve, palun ära kuluta mind, jäta teravamate elamuste jaoks.
Aga meeleolu kõigub endiselt edasi tagasi nagu kahemehesaag. Keegi võiks lihtsalt "mu kätt hoida" küsimusi esitamata.
Lähen Jyski.
No comments:
Post a Comment