Elus edasi ja tagasi viivad jõud on siiras naer ja mahlakas lahmimine. Ma ei mäleta oma uusaasta lubadusi ja soove, aga neid kahte ma kindlasti ei puudutanud. Samas just mõni sekund tagasi avastasin, et olen oma veidruses see aasta kahel esimesel kuul rohkem südamest naernud kui terve eelmise aasta kokku. See on kuidagi väga öövastav (see ka üks neist sõnadest, mida tahan kirjutada). Või on lõkerdamine organismi kaitserefleks, äkki on toimunudki mingi perversne vabanemine. Igatahes ma avastasin, et mulle meeldib naerda, järelikult olen tavaline keskmine inimene. Milline kergendus.
Lahminud olen igasugustele küsimustele igasuguseid vastuseid. Samas ma ise olen tedanud, et tegelikult ma ei tea asjast midagi, aga prooviks mõne variandiga õnne. Selle kõige juures avastasin, et teised samasugused, sest äkki kiidavad mu "teadmise" ainuõigeks. Ei julge enam miskit kiiksatada, aga olen vestlusesse haaratud. Ju nii endale tuttavaid võidetaksegi, mitte siis kui avad suu ainult sajaprotsendilise õige vastuse puhul. Mu viimane suurim lahmimine oli, et Thor Arne Hetlandile meeldisid paaristõuked. Vastus sai üldsuse poolt õigeks mõistetud. Nüüd uurin netist suusasprinteri stiilinäidet. Ikka täiega lahmisin.
Ja olen jõudnud teha ka uhkustamist mitteväärivaid tegevusi. Aga ega peagi ju uhkustama. Hoian kõik endale, eelkõige tunded ja naeran enda, maailma ja huumori üle. Eelkõige viimase.
Homme on kommertspidu.
No comments:
Post a Comment