Mul on tunne, et täna sain tunda hetkelist hingerahu. Õnnest jäi puudu vaid üks element. Aga see on alati nii. Täiuslikku maailma pole olemas. See eest on olemas naljakad olukorrad ja meeldivad lahendused. Ja võib oma kõhulihaseid treenida palju tahes, siiski naer annab neile hoopis uudse koormuse. Naer pidi ka ühe lisa eluaasta kinkima. Naer pidi parandama immuunsust ja leevendama valu. Samas koomikuks lausa ei tasuvat hakata, sellel pidi vastupidine efekt olema. Kust mul sellised vundamentaalsed teadmised? On üks vapper raamat: "Pika elu valem". Seal kõik oluline kirjas. Alates sellest, et munandite kontroll pikendab elu kuue kuu võrra ja liigne treenimine vähendb kahe aastaga. Muidugi ei ole seal kirjas millisest arvust ma liitmist ja lahutamist pean alustama.
Aga nüüd on kolm päeva olnud kohustusteta kõkutamist. Ausõna. Kui ma ennast ei näeks peeglist, siis arvaksin, et olen kuidagi noorem ja vapram kui neljapäeval. Tegelikult aga väsinum ja nõrgem, sest eks millegi arvelt peab lõivu maksma. Ei raatsinud magama minna, sest ühestki suutäiest mahlakast huumorist ei tahtnud ilma jääda. Kuradi hea oli. Ma armastan inimesi. Jälle.
Tekkis kohe tunne, et tahaks veel ja veel suhelda. Asju ajada, organiseerida. Ja see ei tähenda, et mu kaotusvalu oleks kadunud. Tekkisid süümepiinad? Pill tuleb pika ilu peale? Ei taha seda uskuda. Lihtsalt tuleb kaks maailma lahus hoida - mis oli ja mis tuleb.
Pidu on lahe...Tänud...
No comments:
Post a Comment