Siiski, tähtsate inimeste nimekirjas oleks ka Allar Levandi. Ma pole vist ammu lugenud sellist raamatut, mis minu tundeelu pea peale ajab. Üle kolmanda lehe haarasid pisarad ja kurgukibedus enda võrgustikku. Allar Levandi, Paavo Kivine "Hüvasti, sõbrad" (1994) oli raamat, mida mõtlesin lugeda juba siis, kui uue lainena elulood hakkasid uksest ja aknast sisse sadama. Tahtsin teada spordimehest, keda lapsepõlves samastasin ideaalse inimesega. Miks? Mine võta kinni.
Pole ka midagi uut siin päikese all - 20 aastat hiljem avaldatud biograafiad ja autobiograafiad on kasutanud sarnaseid võtteid. Tundub ainult, et Allari raamat on vähem viimistletud, seetõttu ka ehedam ja maalähedasem. Isiklikum??? Või siis see, et ta ei öelnud peaaegu kunagi millelegi ei ja siis pidi ennast seetõttu raamatusse raiuma. Nagu teada, raamatust enam välja ei saa.
Tema sõnavara ja võrdlused on ka praeguses kontekstis kasutatavad. Tema mured sobivad tänapäeva spordimaailma, tema suhtumisega mine tea, kas tänapäeval oleks olümpial medalit saanud. Seda tähtsaimat medalit. ... minu jaoks ...
Raamatu tegelasteks olid lapsepõlvest tuntud mehed: Sulzenbacher, Ofner, Lundberg ... Ikka mõnus igatsus tuli hinge. Ei, ei tohi unustada, et paremad ajad on veel ees.
"Mina olen ikka nagu Gorbatšov - astun hõlmad lahti rahva sekka, käsi pihku, panen pada, naeratan, ütlen, et tore on ja aina toredamaks läheb..."
"Kogu karjääri kestel võitles minus laiskus kohusetundega."
Üle tüki aja olen õnnelik, et sündisin just siis, millal sündisin.
No comments:
Post a Comment