Ühel lõunasel ajal (täna) oli vajadus koera söötma minna. Päike paistis, kõva koorikuga lumi sillerdas ja autos oli mõtlik meeleolu vaikse muusika saatel. Analüüsisin kogu oma töökorraldust ja vajutasin gaasi ja keerasin vajadusel ka rooli. Äkki, aju lakkas töötamast, sest avastasin, et olin oma koera teeotsast mööda sõitnud ja suure jää ning libeduse töttu ei tulnud ju pidurdamine kõne alla. Aga keeramine oli loogiline lahendus. Ja tee jäi ju samale poole, mis sest et paar meetrit varem. Ja keerasingi. Autorattad kenasti õhus kiikusin autos põhja peal kraavis. Vajutasin veel gaasi ja sidurit ja vahetasin käike, aga ega sellest muud muutunud kui õhku leviv kärsahais. Kogu küla oli seda kirbet aroomi täis. Nüüd oleks vist loogiline mainida, et ei pea vajalikuks maale minnes telefoni kaasa võtta. Milleks need lidagrammid taskus?
Esialgne mõte: "Jalgsi minnes ma jään tööle terve päeva hiljaks." Aga otsustasin rahunemise eesmärgil (vererõhk tõusis vist sajani, palav hakkas, eemaldasin mütisi ja kindad) koera söötma hakata, et sellele kraavisõitmisele eesmärk anda. Järgmised takistused olid mind ootamas. Kuudiuks oli jäässe kinni külmunud. Mitte ügegi oma kehaosaga ei suutnud teda avada. Tõstsin jala kõrgemale kui pea ja virutasin hooga. Panin paljaste rusikatega ukse pihta tugevaid hoope ja siis ma kaotasin mõistuse ja hakkasin seiklusfilmilikult ründama sõna otseses mõttes pea ees ja kogu kehaga ust, millel oli minu tegevusest ükskõik. Ainuke, kes hoolis, oli koer. Proovis mind keelega ja hoidis kinni käppadega, üritas pead mu sülle panna, nühkis koonu vastu mu jalgu. See kõik oleks võinud ju väga nunnu olla, aga uks vajas avamist.
Kuid nagu rahvatarkusest on teada, targem annab järele. Seekord osutus targimaks jää, sest murenes. Samas raputasin ka tahtmatult endale ülevalt jääpurikaid kaela. Sain ukse lahti, olin väsinud, aga õnnelik, juustes purikakesed läikimas. Nii õnnelik, et pisarad voolasid ja härdusest lasin kutsul ennast määrida. Toimetused lõppenud, siis sain aru, et ukse kinni panemine nõuab suuremat jõudu kui selle avamine. Tõesõna. Vererõhk oli selleks hetkeks miljon. Aga kui jõud taga, siis läheb kana ka mesitarru ja mille kuradi pärast ma seal jõusaalis siis käin. Seekord olid lauad need, mis järgi andsid ja ma lihtsalt surusin haagi kinni. Tundus töövõit, aga kahjuks meenus mulle, et tösisemad katsumused on alles ees.
Vaatasin saunas edasi ja tagasi ning avastasin, et mul on kaks suurepärast tööriista. Loomulikult sihtotstarbeliselt suurepärased - ahjuroop ja pehmest metallist tuhakühvel. Ma aga pidin neid rakendama lumekoristusvahendina. Roobiga lumekoorik pehmeks (ai, kuidas ta osutas vastupanu) ja armsate pisikeste kühvlitäite kaupa siis virutasin olluse eemale. Higi voolas, kuid tundus nagu asjalik töö ja ausõna arvasin, et nii jõuan sihile. Võtsin ülesannet omale tuntud hoolikusega. Lõpuks olin pikali auto all (karterist ei tilkunud õnneks midagi) ja need kohad, mis koerast puhtaks jäid, said selle vea nüüd parandatud. Tundus juba, et rattad ulatuvad maale, seega hüppasin kettasse ja algas tuttav lugu. Auto ei liikunud paremale ega vasakule, aga lõhn rääkis tugevast höördumisest. Kühvel oli juba kõverik ning mahutas poole vähem, kui algkujul. Roobiga ei viitsinud suurt vehkida enam. Põlv oli külmal pinnasel ja pisar silmas. "Ma ei saagi enam kunagi tööle." Ja mis valu mul seda telefoni üldse vaja maha jätta on? Nüüd, kus ma teda päriselt vajaksin kõigi nende kordadega võrreldes, kus aparaati tühjalt kaasa tarin. Korraks tekkis humoorikas mõte, saaks ennast ja seda olukorda kõrvalt filmida, siis õhtul juba muheleks arvuti ees. Aga masendus kasvas, sest ei saa ennast filmida ja samal ajal autot labitakesekesega välja kaevata. Ja kaevama ma pidin.
Oli möödunud lugematuid minuteid minu kaevamise ja auto käivitamise vahepeal, aga liikunud olin vaid senitimeetrid. See võis muidugi olla mu kujutusvõime vili sentimeetrite kahjuks. Lootus oli kadumas. Jõud lahkus mu kehast. Viha võttis võimust. Istusin autosse ja hakkasin lihtsalt edas-tagasi mängu mängima. Käik ette ja siis taha. Natuke kruttisin rattaid ja panin soenduse põhja, et äkki kutsun kevade kiiremini esile ja lumi muutub lombiks. Varbad olid ligamärjad ja silmad ka. Juuksed meenutasid muistses vabadusvõitluses osalenud Lembitu kiharaid, pulstunud ja sorakil. Hea, et ma silmi ei värvi, muidu saaks ka pandakaruga ühe peralleeli tõmmata. Ninaots oli küll juba tahmane.
Ma sain aru, et olengi nii üksi selles maailmas. Loota saan ainult endale. Panin auto kinni ja kühveldasin seni kuni tundus, et Ameerika hakkas paistma. Järjekindlus viis sihile. Ja hakkaski liikuma mu masin. Kuskilt peaks uue ja sirgema tuhakühvli muretsema ja autosse asjalikuma labida. Suveks või nii.
Terve tagasitee tundsin autos lõkke lõhna, aga see võis ka mu aju olla.
Nüüd ma siin tööl olen ja varbad külmetavad ja pea valutab, sest pinge langeb ja langeb.
Aga kas ma jäin selles olukorras endaks?
