28 March, 2012

Siit ära



Arvasin, et nüüd oleks õige aeg kirjutada jälle raamatust, mis tõi värve mu ellu. Peter Allison "Tee mis teed, ära ainult jookse" rääkis elavast loodusest, andis ülevaate Botswana safarigiidi tõestisündinud lugudest. Teoses olid kõik elemendid olemas: huumor, loomad, ootamatu lõpp. Oleks aga võimalus, siis kihutaks kohe Lõuna-Aafrika poole kõiki neid imeelukaid vaatama. Maod jätaksin vast nimekirjast välja, aga ülejäänusid võiks vaadata küll.

Esiteks tõid need lood tagasi vana kommuuniihaluse. Elatakse koos telkides, õhtul juuakse alkoholi selliselt, et järgmine päev töö ei kannata. Inimestel on ühised huvid ja iga päev toob kaasa põneva sündmuse mõne loomaga. Tuntakse juba nägupidi konkreetseid isendeid, kes turistile tunduvad "tavalise" lõvi, elevandi, geprdina vms.

Sain uusi teadmisi elusa looduse kohta. Eriti olen oma entusiasmi jaganud meemägra koha pealt. See pidavat olema loom, kes pikkade küünistega ründab isaslooma genitaalidest. Raamatu inimtegelased istusid alati jalad ristis, kui meemäger liikvel oli. Kujuta nüüd ette, enne selle raamatu lugemist polnud mul isegi aimu, et mäkradel on erinevaid liike. Kui kunagi lõvidega kokku juhtun, siis pean ennast suureks tegema, möirgama ja teisele kiskjale märku andma, et ka minu silmad on kõrvuti, mitte külgede peal nagu rohusööjatel. Sellise tarkusega jään lõviootele.

Pisikestes jutukestes oli huvitavaid võrdlusi. Iga järgnev meeldis mulle rohkem kui eelmine. Valisin stiilinäite lemmikloost."Tobujussil oli palju veidrusi. Kõigepealt vastumeelne edasiliikumine, häiriv küljele kaldumine, olematud pidurid ning kõikvõimalik kriiksumine, ragin ja oigamine, mis oleks isegi bordellivoodile silmad ette andnud."

Raamat tekitas romantilise "siit ära" mõtte. Endiselt mul veel kasutamata adrenaliinipaak vajaks tühjendamist. Elasin iga keharakuga kaasa kohtumistele lõvidega, autouppumise saagale ja kummalisel kombel eriti hinge sööbis jutustus, kus oli loomadefitsiit, va sääsed ja sebrahääl. Peter pidi ühe isetehtud haagisega autoga 1000 kilomeetrit sõitma igaval teel, tankides endale energiajooke. Ja need rehvipurunemised ja kummalised mõtted keset teed. Imelik, et just see mu lemmikloo tiitli sai. Raamat muidugi süvendas ka jaapanituristide stereotüüpi. Fotokas pikalt ees. Ja ongi nii, et tahaks midagi muud, kui seda mis mulle on antud.

Hoopis teine maailm. Või kolmas?

22 March, 2012

Vargus vol 2



Et siis jälle sai nalja. Teen vaikselt oma tööd, kehvemates tingimustes kui näiteks reedel ja kuulen ukse taga ilgelt kolistamist ja krabistamist. Avan ukse ja näen, et umbes meetripikkune poisike laob taarakogumiskotikesest endale pudeleid sülle. Märgates mind, pistab plagama, taara süles. Nii umbes seitse ühikut. Ma küll pole kiire, aga poisiga võtteldes on mul pikad jalad. Sain masuurika kätte. Vestlesin temaga oma meelest pedagoogiliselt. Kas inimesehakatis ikka teab, mida tähendab teiste asjade võtmine ilma luba küsimata. Kas ta saab aru, et on tunginud võõrasse valdusesse jne. Unustasin loomulikult tähtsaima, kuidas ta teadis mu ukse taha taarat koguma tulla. See-eest väike suli vaatas mind Shreki kassilikult ja ütles, et võttis pudeleid, sest tal oli kommiisu. Võite kolm korda arvata, mis ma siis tegin ... Võtsin noormehe käe kõrvale ja läksime talle šokolaadi ostma. Ilgelt õpetik lugu.

Eila sain jõusaalis teada, et olin ühte harjutust terve elu valesti teinud. Meie treeningsaali kõige suurem mees juhtis mu tähelepanu, et kasutan aparaati natuke ebardlikult. Ja jälle punastasin kogu hingest. Samas olen juba nii palju tugev, et parandasin oma vea ilma nutma puhkemata.

Kevadväss ...

19 March, 2012

Vargus



Põlv valutab kui loom. Aga see on pisikene lugu. Keegi tuli mu töökohta ja varastas mu töövahendid. Ja kõik viitab sellele, et tüüp tundis mind ja mu veidrusi ning asi oli ette planeeritud. Muidugi võib ka selline positiivne stsenaarium olla, et mind lihtsalt jälgiti terve päeva, et päeva lõpuks järeldused teha. Et siis tüüp ei tundnud mind. Kumb variant jätab parema tunde hinge?

Igatahes oli tööriistadega varustatud inimene reedel sisse tunginud minu ajutisse valdusse ja võtnud asju, mis kuuluvad kaudselt Eesti riigile. Esmaspäeva hommikul seisan mina kaks kätt ripakil, mokk töllakil ja vahin tühjusesse. Teisipäeva hommikul on endiselt suu käändu ja aju halvunud. Tegelikult aga vajaks töö tegemist.

Selline see elu on. Kellelgi oli veel neid asju vaja.

Elagu tasuta asjad!

15 March, 2012

Austria lood



Mõeldud, tehtud. Valisin raamatu õhuksuse järgi nagu mu väiksed sõbrad. Viinis sündinud (seega läheb päris austria kirjaniku alla) Franz Grillpartzeri "Vaene mängumees". Mulle meeldis see lugu. Kuidagi läks väga hinge, aga äkki see ongi nii selle vastamata vastatud armastuse puhul. Äkki see on see loogiliselt mõtlevate inimeste traagika. Lugu oli ju iseenesest lihtne. Kohati naiivselt aimatav. Mitte, et see alaväärtustaks tema mõjusust. Pealegi, kui ma läheksin Viini, siis oleks saanud nii mõndagi kõrvataha panna tänavate asetusest, aga ma ei lähe ja kõrvataha ka ei pane.

Palju muusikat. Aga tuleb vist harjuda, seal see heliloojate konsentratsioon ju üle mõistuse suur. Kirjanikud kuidagi tahaplaanile jäänud, kuigi vaatasin, et 2004. aasta oli üks juudu päritolu austerlane saanud kirjandusliku Nobeli (hakkan asja uurima). Ikkagi raamatus kirjeldas palju muusikaga seotud termineid. Ja lõpuks ma ei saanudki aru, kas mees mängis oma viiulit harmooniliselt ja voolavalt või disharmooniliselt ja katkendlikult. Ja kordan veel kord. Lugu ise läks sujuvalt.

Mehe traagika: "Ma tõotasin andevaesust korvata usinusega ..."; "...ja ma loodan kord temaga veel kohtuda seal, kus meie üle kohut mõistetakse meie kavatsuste ja mitte meie tegude põhjal."

Viimased kaks tsitaati võtavad kokku novelli, kus tegelane kohtus kerjusest peategelasega, kes sünnijärgselt oli rikas. Keskmise pojana jäi teiste varju, sest tema pea ja andekus andsid selleks põhjuse. Isa pettus temas, viskas majast välja. Poiss töötas kontoris, armus neiusse, kes polnud ilus, kuid laulis kui ingel. Tüdruku isale meeldis noormees vaid siis, kui tekkis võimalus, et poiss saab päranduse. Tütarlapse meelest oli peategelane liiga viisakas ja abitu. Raskel südamel valis meheks teise, kuid mitte armastusest. Hiljem pöördus tagasi oma vana armastuse juurde sõbrana. Peategelane aga veetis kõik oma päevad viiuliga. Suri päästes Doonau üleujutusest teisi. Alguse tegelane läheb matustele ja veendub, et kerjusest viiulimängijat oli siiski armastatud. Nüüdseks vananev ja tüse abielunaine nuttis. Raamjutustus või nii.

Ja kui ei teaks ja vanaaegseid ametinimetusi ei kasutataks, siis ei paneks tegevust 19. sajandisse. Kindlasti mitte. Kuidagi universaalsem tundub. Elab üle oma aja.

Muide, kirjaniku ema oli enesetapu teinud.

Alustus



Hakkan vaikselt tegema ettevalmistusi suveks. Esimese koduse ülesandena läbisin Louis James´i raamatu "Sellised nad on ... austerlased". Pean nentima, et ei ole selle riigi tegemiste ja inimestega eriti kursis. Ainsad konkreetsed seonduvad elemendid on olnud Hitler, Mozart jt ning California Arni. Ei ühtegi ilukirjanduslikku teost, ei ühtegi lemmiksportlast ega näitlejat. Jätaks need von Tropid välja. Igast kategooriast.

Mis ma siis üles märkisin, et millega edasi tegutsema hakata? Karja võõraid nimesid, siis hulga tuttavamaid nimesid uues kontekstis ja veel lipizzanerid (Sloveenia eurol olevat need hobused peal - aga ok, ma peaksin rääkima Austiast).

Austerlased on hullud enesetapjad. Palju kultuuriinimesi on ennast sellel teel elust ära lõiganud. Ja meie siin räägime, et eestalaste ka kalduvus ning mingisugusel edetabeli joonel olevat sellel näitajal me kunagi kolmandad olnud. Kindlasti on palju aega möödas ja ajad teised. Aga Mahleri aforism: "Kas Austrias peab inimene enne tõepoolest surnud olema, et tal elada lastaks?"
Austrias võib saada väga palju erinevaid klimpe ja koogikesi. Viimane tundub ahvatlev. Juba tunnen magusat saialõhna oma ninas. Austerlased ise pidavat viletsat ölle jooma ja kihisevat veini. Aga kas turistidele müüvad paremat ölle ja ilma kihinata veini?

"Kõige silmatorkavam joon Austria huumori juures on enesehalvustamine, kramplik veendumus, et asjad lähevad halvasti isegi siis, kui nad parajasti hästi lähevad." See on peris omane ka mulle. Olen alati arvanud, et midagi seob mind Hitleri ja Arniga.

Sain palju vihjeid, millega hakkan oma vaba aega sisustama. Kindlasti loen ühe Austria ilukirjandusliku teose läbi, uurin Niki Lauda autoõnnetuse ja lennukompanii kohta ning asun asisemate reisikirjelduste juurde.

Algus on tehtud.

13 March, 2012

Juhtub



Tavaline esmaspäeva hommik. Võtan puhtad riided kapist, panen selga ja ruttan tööle. Libistan peas veel läbi päeva ja ka nädala ajagraafikut. Kõik tundub sujuvat, plaanid reaalsed. Sõidan autoga ja istun töölaua taha. Rahulikult (uimaselt) nagu alati. Aga tulemus oli suhteliselt uudne. Püksitagumik kärises täiega pooleks. Tegemist polnud mikrohaavandiga, vaid massiivse lõhikuga. Loomulikult oli seljas lühemat sorti pusa, mitte tuunika, mida tavaliselt nende püksetga kannan. Esimesed tööülesanded sain rahulikult istudes teha (nihelesin tegelikult), aga siis oleks tarvis olnud teha mõned käimised ja meil maja peal ikka nii mõnigi inimene ja minu tagumik on ikka suhteliselt selline vaade, mida isegi ei tahaks näha, aga elan enda sees, seega olen sunnitud. Teisi prooviks ikka säästa. Ja ega mu suspedki pole just moelavadelt välja astunud. Isegi mitte intrigeerivalt huvitavad nagu pornofilmides. Seega oli vaja märkamatult koera söötama hiilida ja siis koju teisi ülesandeid lahendama. Ühesõnaga ajagraafik vajas ikkagi ümbertöötlemist.

Üks mu väike sõber küsis: "Kui lindistada vaikust ja siis seda raadios lasta, mille volüüm on põhja pandud, siis kas vaikuse vaikus summutaks kõik ülejäänud helid ruumis? Kas me kuuleksime teineteist, kui vaikuse heli oleks maksimumi peal?"

08 March, 2012

Tehke nagu mina



Ühel lõunasel ajal (täna) oli vajadus koera söötma minna. Päike paistis, kõva koorikuga lumi sillerdas ja autos oli mõtlik meeleolu vaikse muusika saatel. Analüüsisin kogu oma töökorraldust ja vajutasin gaasi ja keerasin vajadusel ka rooli. Äkki, aju lakkas töötamast, sest avastasin, et olin oma koera teeotsast mööda sõitnud ja suure jää ning libeduse töttu ei tulnud ju pidurdamine kõne alla. Aga keeramine oli loogiline lahendus. Ja tee jäi ju samale poole, mis sest et paar meetrit varem. Ja keerasingi. Autorattad kenasti õhus kiikusin autos põhja peal kraavis. Vajutasin veel gaasi ja sidurit ja vahetasin käike, aga ega sellest muud muutunud kui õhku leviv kärsahais. Kogu küla oli seda kirbet aroomi täis. Nüüd oleks vist loogiline mainida, et ei pea vajalikuks maale minnes telefoni kaasa võtta. Milleks need lidagrammid taskus?

Esialgne mõte: "Jalgsi minnes ma jään tööle terve päeva hiljaks." Aga otsustasin rahunemise eesmärgil (vererõhk tõusis vist sajani, palav hakkas, eemaldasin mütisi ja kindad) koera söötma hakata, et sellele kraavisõitmisele eesmärk anda. Järgmised takistused olid mind ootamas. Kuudiuks oli jäässe kinni külmunud. Mitte ügegi oma kehaosaga ei suutnud teda avada. Tõstsin jala kõrgemale kui pea ja virutasin hooga. Panin paljaste rusikatega ukse pihta tugevaid hoope ja siis ma kaotasin mõistuse ja hakkasin seiklusfilmilikult ründama sõna otseses mõttes pea ees ja kogu kehaga ust, millel oli minu tegevusest ükskõik. Ainuke, kes hoolis, oli koer. Proovis mind keelega ja hoidis kinni käppadega, üritas pead mu sülle panna, nühkis koonu vastu mu jalgu. See kõik oleks võinud ju väga nunnu olla, aga uks vajas avamist.

Kuid nagu rahvatarkusest on teada, targem annab järele. Seekord osutus targimaks jää, sest murenes. Samas raputasin ka tahtmatult endale ülevalt jääpurikaid kaela. Sain ukse lahti, olin väsinud, aga õnnelik, juustes purikakesed läikimas. Nii õnnelik, et pisarad voolasid ja härdusest lasin kutsul ennast määrida. Toimetused lõppenud, siis sain aru, et ukse kinni panemine nõuab suuremat jõudu kui selle avamine. Tõesõna. Vererõhk oli selleks hetkeks miljon. Aga kui jõud taga, siis läheb kana ka mesitarru ja mille kuradi pärast ma seal jõusaalis siis käin. Seekord olid lauad need, mis järgi andsid ja ma lihtsalt surusin haagi kinni. Tundus töövõit, aga kahjuks meenus mulle, et tösisemad katsumused on alles ees.

Vaatasin saunas edasi ja tagasi ning avastasin, et mul on kaks suurepärast tööriista. Loomulikult sihtotstarbeliselt suurepärased - ahjuroop ja pehmest metallist tuhakühvel. Ma aga pidin neid rakendama lumekoristusvahendina. Roobiga lumekoorik pehmeks (ai, kuidas ta osutas vastupanu) ja armsate pisikeste kühvlitäite kaupa siis virutasin olluse eemale. Higi voolas, kuid tundus nagu asjalik töö ja ausõna arvasin, et nii jõuan sihile. Võtsin ülesannet omale tuntud hoolikusega. Lõpuks olin pikali auto all (karterist ei tilkunud õnneks midagi) ja need kohad, mis koerast puhtaks jäid, said selle vea nüüd parandatud. Tundus juba, et rattad ulatuvad maale, seega hüppasin kettasse ja algas tuttav lugu. Auto ei liikunud paremale ega vasakule, aga lõhn rääkis tugevast höördumisest. Kühvel oli juba kõverik ning mahutas poole vähem, kui algkujul. Roobiga ei viitsinud suurt vehkida enam. Põlv oli külmal pinnasel ja pisar silmas. "Ma ei saagi enam kunagi tööle." Ja mis valu mul seda telefoni üldse vaja maha jätta on? Nüüd, kus ma teda päriselt vajaksin kõigi nende kordadega võrreldes, kus aparaati tühjalt kaasa tarin. Korraks tekkis humoorikas mõte, saaks ennast ja seda olukorda kõrvalt filmida, siis õhtul juba muheleks arvuti ees. Aga masendus kasvas, sest ei saa ennast filmida ja samal ajal autot labitakesekesega välja kaevata. Ja kaevama ma pidin.

Oli möödunud lugematuid minuteid minu kaevamise ja auto käivitamise vahepeal, aga liikunud olin vaid senitimeetrid. See võis muidugi olla mu kujutusvõime vili sentimeetrite kahjuks. Lootus oli kadumas. Jõud lahkus mu kehast. Viha võttis võimust. Istusin autosse ja hakkasin lihtsalt edas-tagasi mängu mängima. Käik ette ja siis taha. Natuke kruttisin rattaid ja panin soenduse põhja, et äkki kutsun kevade kiiremini esile ja lumi muutub lombiks. Varbad olid ligamärjad ja silmad ka. Juuksed meenutasid muistses vabadusvõitluses osalenud Lembitu kiharaid, pulstunud ja sorakil. Hea, et ma silmi ei värvi, muidu saaks ka pandakaruga ühe peralleeli tõmmata. Ninaots oli küll juba tahmane.

Ma sain aru, et olengi nii üksi selles maailmas. Loota saan ainult endale. Panin auto kinni ja kühveldasin seni kuni tundus, et Ameerika hakkas paistma. Järjekindlus viis sihile. Ja hakkaski liikuma mu masin. Kuskilt peaks uue ja sirgema tuhakühvli muretsema ja autosse asjalikuma labida. Suveks või nii.

Terve tagasitee tundsin autos lõkke lõhna, aga see võis ka mu aju olla.

Nüüd ma siin tööl olen ja varbad külmetavad ja pea valutab, sest pinge langeb ja langeb.

Aga kas ma jäin selles olukorras endaks?

06 March, 2012

Tähtajad



Tahaks olla kiire kui rabapistrik. Tahaks olla enesekindel kui lõvi. Tahaks olla osav kui kala vees. Ja tegelikult võiksin olla ka lihtsalt John Malkovich. Nii muuseas 15 minutit. Jaja, nägin seda filmi.
Aga nüüd on see hetk käes, kus tuleb tugevalt kinni hoida rongi haaratavatest osadest ja sõita ja sõita. Loota, et hoog liiga kiireks ei lähe. Jalutasin üleeila üksipäini kesklinnast Russalkani ja mõtlesin prioriteetide üle. Vägisi mõtlesin, sest tegelikult olin hoopis ametis külmaga võitlemisega ja käekott libises pidevalt ölalt maha. Seega päriselu surus peale.
Lasin ennast järjekordselt töörühma juhiks sokutada, kuigi ma pole kindel, et täpselt aru sain, mis teha tuleb. Igatahes mingi vastutus mu ölule langeb. Nüüd olen juba uues majas ja ootan teise töörühma koosolekut. Siin olen alles ruuki. Seega loodan, et kellelgi pole minu suhtes ootusi. Jaja omal tasandil peaksin vedama veel ühte koostööprojekti, aga juhtimisest lihtsam on ise asi ära teha. Sellele ma hetkel keskendun, sest oma märkmiku vaadates ei näe kohta, kuhu miski koosolek veel suruda.
Aga nagu mulle kohalike prominentide peol tuttav (üks kahest inimesest, keda seal seltskonnas tundsin) ütles: "Ikka hea, et töö on"; ilma tegevuseta kodus istudes olevat ta veel haigemaks jäänud. Seda mõtet ma pooldan täiesti.

Panin kõik tähtajad punase markeriga kirja.